Mulle on mõte omada saksa lambakoera alati meeldinud, vaatamata sellele, et neist on pressis halvasti kirjutatud. Inimesed kujutlevad neid politseikoertena, agressiivsete loomadena, kes alati inimesi ründavad. Loomulikult on selline nägemus tõest kaugel. Lahterdame koeri stereotüüpide põhjal samamoodi nagu inimesigi. Kõik saksa lambakoerad on agressiivsed, kõik spanjelid on rumalad ja kõik beagled on hulkurid – kes meist poleks seda kuulnud. See on sama ajuvaba nagu väide, et kõik prantslased kannavad baretti või kõik mehhiklased käivad ringi sombreerodega: rumalus. Minu kartusel saksa lambakoera võtmise ees polnud sellega midagi pistmist. Ma lihtsalt ei pidanud end veel piisavalt heaks, et sellise koeraga töötada. Olin palju kuulnud nende piiritust intelligentsist, sellest, kuidas sa pead nende ajule pidevalt väljakutseid esitama, andma neile mõttetööd. Uskusin siiamaani, et mul ei ole aega, kannatust ega kindlasti mitte piisavalt tarkust ühe taolisega hakkama saada. Aga nüüd mul võib-olla juba oli.

Sasha saabumine minu majja osutus pöördepunktiks. Kuna olin näinud Montyt tegutsemas, teadsin, et pean järgima tema näidet ja jälgima väga põhjalikult, mida mu koerad teevad. Pidin loobuma ettekujutusest, et mina ise tean paremini, ning asusin lihtsalt vaatlema. Tasu sellise tegevuse eest saabus õige pea. Sasha oli noor ja uskumatult energiline koer. Teised koerad reageerisid sellisele ülevoolavale käitumisele erinevatel viisidel. Beagle Kim lihtsalt ignoreeris teda. Khan, teisest küljest, oli väga rahul, et sai uustulnukaga mängida. Ta ei pannud pahaks, et Sasha järgnes talle igale poole, kleepudes tema külge nagu liim nii päeval kui öösel. Probleemid tekkisid aga Sandyl, mu poja kokkerspanjelil.

Hetkest, kui Sasha meile saabus, näitas Sandy selgesti, et ta vihkab uustulnukat. Tundus arusaadav – Sandy oli juba kaheteistkümne aastane ja ei tahtnud, et mõni energiline pätakas tal seljas elaks. Alguses püüdis ta Sashat ignoreerida, keerates oma pead küljelt küljele. Mõnikord oli see raske, kuna kümnenädalane Sasha oli Sandyst suurem. Kui sellest abi ei olnud, hakkas ta tegema madalat jorisevat häält ja kortsutas oma mokka, nii et Sasha taandus.

Sashat ja Sandyt vaadates taipasin, et näen seda jälle. Minevikus ei saanud ma täpselt aru, mida nägin. Praegu aga oli asi selge – Sandy, nagu Donnagi, üritas näidata, kes on siin boss. Siin oli tegemist teatud staatusega.

Järgmisena panin tähele, millise piinliku täpsusega paika pandud rutiini mu koerad üksteisega kohtumisel läbi teevad. Näiteks, kui ma käisin Sashaga loomaarsti juures süstimas, tegi ta koju saabudes kohemaid samasuguse etteaste. Toona ei osanud ma seda kuidagi nimetada, kuid praegu kutsun seda rituaalseks tervituseks. Ta lakkus aktiivselt kõigi teiste koerte nägusid, endal kõrvad lidus: see oli alati nii.

Alguses ei omistanud ma sellele mingit tähendust. Sasha puhul ma ei teadnud, kas kirjutada see tema noorusliku ülevoolavuse arvele, tema uustulnukastaatusele või mingile harjumusele, mille ta oli juba enne meie juurde saabumist omandanud. Sasha käitumise jälgimine andis mulle inspiratsiooni. Ta nägi väga hundilik välja. Olin minevikus pisut huntide kohta lugenud, kuid tema pani mind teemale põhjalikumalt mõtlema.

Otsisin välja mõned videod huntidest, dingodest ja metskoertest ning olin üllatunud, nähes esimese asjana samasugust käitumist. Ka nemad läbisid igas olukorras sarnase rituaalse tervituse. Olin päris kindel, et see on seotud sotsiaalse staatusega. See aimdus tugevnes veelgi, kui uurisin hundikarja dünaamikat lähemalt. See on ühiskond, kus kõik keerleb ümber liidrite ehk Alfa paari.

Räägin Alfa paarist hiljem pikemalt. Praegu selgitan vaid, et kaks Alfa hunti on kõige tugevamad, julgemad, intelligentsemad ja elukogenumad karjaliikmed. Nende staatus püsib faktil, et nad on ainsad karjaliikmed, kes paljunevad, kindlustades niimoodi ainult parimate geenide püsimise. Kõige olulisem on punkt, et Alfa paar domineerib ja dikteerib kõiki karja eluvaldkondi. Ülejäänud kari aktsepteerib Alfa paari võimu ja allub neile tingimusteta. Liidritest allpool asetsevad karjaliikmed teavad täpselt oma kohta ja funktsiooni selles täpses korras.

Vaadates filme huntidest, sai selgeks, et rituaalne tervitus, mida ennist täheldasin, oli suunatud Alfa paarile. Domineerival positsioonil olevad hundid ei lakkunud teiste huntide nägusid, vaid vastupidi – teised hundid lakkusid nende omi. Lakkumine oli väga spetsiifiline, peaaegu meeletu ja keskendus näole. Kehakeeles oli ka teisi vihjeid peidus. Alfadel oli enesekindlust ning nad pidasid ennast füüsiliselt teisiti üleval, näiteks hoidsid nad oma saba kõrgemal kui teised. Alluvad saatsid samuti omi signaale välja. Mõned hoidsid oma keha liidrite omadest madalamal. Mõned hundid, arvatavasti nooremad ja hierarhias madalamal kohal, ei tulnud liidritele ligigi, vaid hoidsid tahaplaanile. Tundus, et ainult osadel huntidel oli luba liidrite nägu lakkuda, kuid teistel mitte.

Taipasin jällegi üsna ruttu, et olin seda juba varem näinud. Hertsoginna, mu koer Donna, käitus sama kõrgilt. Alles omaenda karja juurde naastes panin lõpuks pildi kokku. Nägin taas taolist käitumist. Märkasin, et meil olid kuningad, rüütlid ja teenrid. Oli selgesti näha, et madalama astme koerad pannakse kiiresti paika kõrgema astme koerte poolt, samuti nagu hundikarjaski. Ma polnud varem niisuguseid paralleele tõmmanud. Äkki tajusin, et koerad on hundid. Minu jaoks oli see suur samm edasi.

Jällegi pakkus just Sasha kõige vettpidavama tõendusmaterjali. Nüüdseks oli mulle selge, et ta oli saavutanud karjas pisut kõrgema staatuse. Ta oli muutunud suuremaks nii kasvult kui julguselt Sandy proteste ignoreerida. Sandy oli aga tagasitõmbunum, keerates pea eemale ning langetades kaela ja saba.

Võimuvahekorra muutus oli eriti selge nende mängu jälgides. Kui viskasin neile palli või muu mänguasja, oli selle äratoomine Sasha töö. Teised küll järgnesid esemele ja piirasid selle peale maandumist ümber, kuid polnud mingit tüli selle üle, kelle ülesandeks oli ese üles võtta ja tagasi tuua. Kui mõni teine koer läks liiga lähedale Sashale, kellel parasjagu pall hambus oli, sai ta kiire kõrvalpilgu osaliseks, samal ajal kui Sasha kehakeel lausa kisendas: „See on minu oma, mine eemale.“

Sandy kehakeel oli seevastu alandlikum, suhtlemise käigus lasi ta end üha madalamaks ja madalamaks. Ta oli lõpetanud vastuhaku ja lasi Sashal end karja liidrina kehtestada. Piltlikult öeldes oli noorem koer sooritanud veretu riigipöörde.

Ei saa öelda, et mu koerad oleks alati nii intrigeerivalt käitunud. Oli aegu, kus nad olid omaette olles igati õnnelikud. Taipasin, et võimuvõitlus käis ainult teatud olukordades. Niisiis oli minu järgmiseks sammuks katse välja selgitada, millal see täpselt aset leiab.

Täheldasin taolist käitumist minu endaga iga kord koju saabudes. Koeri hoolikamalt jälgides märkasin, et nad käituvad minuga samamoodi ka siis, kui keegi teine ukse taha tuli. Kui külaline sisenes, kogunesid koerad mu ümber. Nad läksid väga elevile, tormasid ukse juurde ja sagisid ümber inimeste. Sedasi käitudes nad tegelikult suhtlesid, korrates oma rituaalset tervitust. Kogesin sama asja uuesti, kui võtsin välja nende rihmad, et jalutama minna. Kui valmistusime kodust väljuma, muutusid kõik koerad ärevaks ja aktiivseks, hüplesid üles-alla ning jälle suhtlesid omavahel.

Uurisin veelkord hundikarja ja nägin sama asja ikka ja jälle. Huntide puhul esines selline käitumine enne jahileminekut. Oli palju ringijooksmist ja positsiooni pärast tõuklemist, kuid lõppkokkuvõttes jäid Alfa paari pead ja sabad ainsana püsti. Alati olid just nemad need, kes juhtisid karja saaki otsima.

Sain aru, et hundid testisid niiviisi oma hierarhiat. Liider meenutas ülejäänutele, et tema töö oli juhtida ja nende töö oli järgneda. See oli täpne kord, millest tuli ellujäämise nimel kinni pidada. Minu kari tegi sedasama. Mis mind aga kõige selle keskel tõeliselt huvitas, oli mu enda roll. Vaadates, kuidas koerad minu ümber sagivad, oli selge, et olin selle protsessi osa. Kõigist mu koertest üritas just Sasha mind kõige aktiivsemalt asjasse kaasata.

Majast välja minnes seisis Sasha minu ees. Ta seisis mulle risti ette, lõigates mul niimoodi tee ära. Kuigi võisin teda alati ketist tagasi tirida, käis ta alati järjekindlalt minust ees. Ta pidas seda täiesti loomulikuks, et just tema on eespool. Valju müra või ootamatu sündmuse puhul, näiteks kui meile ligines mõni teine koer, võttis ta minu ees seistes väga kaitsva seisaku. Samuti haukus ta teistest vihasemalt, kui keegi meie majast möödus või kui postiljon või piimamees tuli. Erinevalt teistest koertest ei olnud teda võimalik sellises olukorras rahustada.

Ausalt öeldes oli osa minust sellise käitumise pärast mures. See meenutas mulle pisut Purdey’t, kellel oli samuti komme alati minu ees ringi joosta. Hakkasin vahepeal juba kartma, et olen jälle läbi kukkunud. Õnneks seekord juba mõistsin, mis toimus. Taas avas Donnale mõtlemine mu silmad. Mäletan, kuidas ta käitus Shauniga – väikese beebiga, kes oli mulle hoida toodud. Kui poiss põrandal oma tekil lebas, oli Donna tema kõrval ja asetas oma käpa üle lapse jala. Kui beebi selle ära tõukas, pani koer käpa uuesti tagasi. Ta käitus lapse kaitsjana, valvates teda kogu aeg. Nüüd sain lõpuks aru, et täpselt nii nagu Donnagi omal ajal pidas end lapse eest vastutavaks, tundus ka Sashale, et tema peab minu eest hoolitsema. Miks ta muidu mind nii eriliselt kohtles, kui uksest sisse astusin või kui meile külalised tulid? Miks ta muidu enne jalutama minekut hüperaktiivseks muutus?

Sai selgeks, et mu vead leidsid aset seetõttu, et vaatasin asju inimese perspektiivist. Nagu peaaegu kõik inimesed meie planeedil, olin arvamusel, et kõik keerleb ümber inimeste ja teised liigid on kuidagi meie võimsasse skeemi sulandunud. Eeldasin, et kuna olin koerte omanik, olin automaatselt ka nende liider. Esimest korda elus hakkasin selles kõhklema. Samuti panin kahtluse alla, kas Sasha käitumine on ikka soov minu eest hoolt kanda?

Informatsioon, mida oma koertelt sain, oli määratu. Aga just see oli kõige plahvatuslikum avastus, mis ajendas mind oma seisukohti ümber hindama. Juurdlesin endamisi: „Oot-oot, mis siis, kui vaatan asju hoopis vale nurga alt? Mis siis, kui surun kogu olukorra oma ülbetesse, eelarvamusi täis inimlikesse raamidesse? Kui õige prooviks näha kõike hoopis koerte vaatevinklist ja selle asemel, et eeldada, justkui peaks koerad end meist sõltuvateks, kujutavad nad hoopis ette, et nemad on meie eest vastutavad? Mis siis, kui ta peab end liidriks karjas, kuhu meiegi alluvatena kuulume? Mis siis, kui ta on kindel, et tema töö on kindlustada ja kaitsta meie heaolu ja mitte vastupidi?“ Niiviisi arutledes loksusid asjad äkki iseenesest paika.

Mõtlesin üksindusahistusele või eraldatusärevusele. Selle asemel, et meie koerale panna pähe mõte: „Kus on mu emme ja issi?“, on meil hoopis koer, kes muretseb: „Kus mu pagana lapsed jälle on?“ Kui teil oleks kodus kaheaastane jõmpsikas ja ühtäkki selguks, et teil pole aimugi, kus ta võiks parasjagu viibida, kas te poleks siis mitte murest hullumas? Koerad ei hävita tuba igavusest; selle põhjuseks on puhas paanika. Kui tuled uksest sisse ja koer sinu najale üles hüppab, pole põhjuseks mitte tema mänguhimu, vaid niiviisi tervitab ta oma karja, mille liidriks ta end peab.

Tundsin ennast mitmes mõttes päris lollina. Olin teinud vea, mida meie, inimesed, loomadega suhtlemisel liiga sageli teeme. Olin eeldanud, et koertel puudub oma keel. Kuidas neil saakski seda olla, kui nad meie juures elavad? Kujutasin ette, et nad saavad aru, et nad elavad minu kodus ja minu hoole all. Mulle ei tulnud pähegi, et nad võiks järgida reegleid, mis kujunesid välja siis, kui nad alles metsloomad olid. Lühidalt – olin neid vaadelnud inimlike tingimuste kontekstis. Ei saaks öelda, et see arusaam mulle kohe ühe kontseptsioonina pähe torkas, tegelikult polnud ühtegi pähesadanud õuna või välgusähvatust taevas, kuid siiski muutus sealtmaalt kogu mu filosoofia.