Peatükk 6  Amichien Bonding[1]: Karjajuhi staatuse paikapanek

 

Keegi ei saaks koera intelligentsi olulisemaks pidada kui mina. On aegu, mil ma tõsiselt kahtlustan, et nad on targemad kui nii mõnedki inimesed, kellega olen elus kokku puutunud! Kuid isegi mina olen pidanud nõustuma faktiga, et üks asi käib neile siiski üle jõu. Nimelt ei suuda nad kunagi ära õppida meie keelt. Halb uudis - selleks, et koertega edukalt suhelda, on meie ülesanne nende keel selgeks õppida. See on eesmärk, mis nõuab avatud meelt ja austust koera suhtes. Keegi, kes peab koera endast alamaks, ei saavuta midagi. Koera tuleb austada sellena, kes ta on.

Hea uudis on aga see, et kui inimesed kasutavad hulluksajavalt paljusid erinevaid keeli ja dialekte, jagavad koerad ainult ühte ülemaailmset keelt. See on vaikne ja ääretult võimas, kuid tema tuum peitub lihtsas põhimõtete komplektis, mis – väheste minimaalsete variatsioonidega - mõjutab viisi, kuidas kõik koerad käituvad. Selle keele põhimõtete mõistmiseks peame esmalt saama selge pildi ühiskonnast, kus koerad enese arvates elavad. Ning selle ühiskonna mudeliks on hundikari.

Kaasaegse koera välimus ja elustiil on tema eellase omast muidugi väga erinevad, kuid sajanditepikkune evolutsioon ei ole kõrvaldanud põhilisi instinkte. Koer on küll eemaldatud hundikarjast, kuid hundikarja instinkte pole koerast kunagi eemaldatud. Hundikarja elu juhib kaks määratult suurt jõudu. Esimene on ellujäämise instinkt, teine on soojätkamise instinkt. Nende eesmärkide saavutamise vahendina on välja arenenud hierarhiline süsteem, mis on nii jäik ja edukas kui ükskõik milline teine loomade maailmas. Iga hundikari koosneb liidrist ja alluvatest. Ning iga karja täpselt paigas oleva korra tipus on kõrgeimad valitsejad – Alfa paar.

Kõige tugevamate, tervemate, intelligentsemate ja kogenumate karjaliikmetena on Alfa paari ülesandeks kindlustada ellujäämine. Lõppkokkuvõttes domineerivad ja dikteerivad nad kõike, mida kari teeb. Nende staatus säilub pideval võimunäitamisel. Rõhutamaks seda asjaolu on Alfa paar karjas ainus, kes sigib. Inimestena oleme loomulikult arenenud mööda teistsugust, meie uskumuse kohaselt demokraatlikumat, rada. Kuid vahel ma kahtlen, kas me ise, mitte koerad, pole oma arenguteel kusagil vale pööret teinud. Kui palju saame oma juhte usaldada? Kui paljud meist on nendega üldse kohtunud? Hundikarjas puudub taoline ebakindlus. Alfa paar kontrollib ja juhib elu karja piirides ning ülejäänud kari aktsepteerib seda reeglit vankumatult. Iga alluv on rahul, teades enda kohta ja ülesannet selles täpselt kindlaks määratud korras. Igaüks elab õnnelikult teadmisega, et tal on karja üleüldises heaolus täita eluline roll.

Karja hierarhiat taaskehtestatakse pidevalt läbi kõrgelt ritualiseeritud käitumise. Selle muudab vajalikuks karja elu pidevalt muutuv loomus, kus Alfasid ning alluvaid saab sageli surma või jäävad nad lihtsalt vanaks. Hundi tänapäevaste järeltulijate jaoks kehtib neli peamist rituaali, mis valitsevad nende sees edasi elavat karjainstinkti. Need on kesksel kohal kõiges, mida peatselt kirjeldan.

Pole üllatav avastada, et Alfa paari käitumises ilmneb domineerimine kõige selgemalt jahi- ja söögiajal. Toit kujutab endast karja põhivajadust, sellest sõltub ellujäämine. Kõige tugevamate, kogenumate ja intelligentsemate karjaliikmetena võtab Alfa paar ohjad enda kätte uute jahimaade otsimisel. Peale saagi märkamist juhivad just nemad tagaajamist ja tapmist. Alfa paari staatus peamiste otsustajatena pole kunagi selgemalt nähtav, kui selle protsessi ajal. Hundi saak võib varieeruda hiirest pühvlini, hirvest põdrani. Kari võib kulutada tunde ohvrit jälitades, nurka ajades ja maha murdes, läbides korraga rohkem kui 80 kilomeetrit. Taolise operatsiooni organiseerimine nõuab head kombinatsiooni sihikindlusest, taktikast ja juhioskustest. Juhtimine on Alfa paari töö. Alluvate töö on järgneda ning vajadusel kaasa aidata.

Kui ohver on surmatud, on Alfa paaril absoluutne eesõigus saagi kallale asuda. Nende heast füüsilisest vormist sõltub lõppkokkuvõttes kogu karja ellujäämine. Alles siis, kui nad on rahule jäänud ja annavad märku, et nende söömaaeg on läbi, saab ülejäänud kari loa sööma hakata, kuid ka nüüd järgivad nad täpselt kindlaks määratud korda – vanemad karjaliikmed enne, nooremad pärast. Pesapaika naastes toidetakse kutsikaid ja lapsehoidjaid küttide poolt välja oksendatud toiduga. Selline kord on absoluutne ja murdumatu. Hunt käitub agressiivselt iga loomaga, kes üritab söömisel temast ette trügida. Isegi fakt, et karjas on veresugulasi, ei takista Alfal rünnata iga looma, kes rikub protokolli ja järjekorras vahele üritab pugeda.

Alfa paar tasub alluvate poolt nende suhtes üles näidatud respektile täieliku vastutamisega karja käekäigu eest. Ohu lähenemisel on Alfa paari ülesandeks karja kaitsta. See on kolmas olukord, kus karja loomulik kord välja joonistub. Alfa paar täidab oma juhikohust silmagi pilgutamata ja esiliinil asudes. Nad reageerivad ohule ühel viisil kolmest, valides ühe kolmest „P“-st – põgenemine, paigale jäämine või peale tungimine – ning kas siis jooksevad ära, ignoreerivad tulijat või kaitsevad ennast. Ükskõik, millise viisi Alfa paar neist valib, toetavad karja liikmed neid täielikult.

Neljandat tähtsat rituaali sooritatakse iga kord, kui kari taasühineb. Karja kogunemise ajal klaarib Alfa paar igasuguse segaduse, taaskehtestades oma ülemvõimu ülejäänud karjaliikmetele selgete signaalide saatmise kaudu. Paaril on oma isiklik ruum, mida võib ka mugavuse tsooniks kutsuda, mille piirides nad tegutsevad. Ükski teine hunt ei tohi sinna kutsumata siseneda. Vältides või aktsepteerides nende huntide tähelepanu, kes soovivad nende ruumi pääseda, kindlustavad nad taas oma ülimuslikkuse karjas – kunagi julmuse või vägivallani laskumata.

Meie võime neid ju lemmikloomadeks pidada, kuid koerad ise usuvad, et nad on kindlat funktsiooni täitvad liikmed kogukonnas, mis toimib vastavalt hundikarjast otseselt pärinevatele reeglitele. Koosnegu ’kari’ ainult koerast ja tema peremehest või hoopis suurest perest, kus on palju inimesi ja teisi loomi, ikkagi usub koer end kuuluvat sotsiaalsesse grupeeringusse, kus kehtib kindel kord, mida tuleb igal ajal järgida. Veelgi enam, kõik probleemid, mis meil oma koertega ette tulevad, on põhjustatud veendumusest, et nende karja juhivad nemad ise, mitte meie, koeraomanikud.

Kaasaegses ühiskonnas suhtutakse koertesse kui igavestesse kutsikatesse, neid toites ja hellitades, nii et nad ei pea kunagi iseenda eest hoolitsema. Seetõttu ei tohi koerale iialgi anda vastutust olla oma karja Alfa, kuna nad ei ole võimelised juhile kohaste otsustega toime tulema. Vastutus asetab neile hiigelkoorma ja viib käitumishälveteni, mille tunnistajaks nii sageli olen.

Viimaste aastate kestel olen töötanud paljude koertega, kes kannatavad sümptomite all, mis varieeruvad hammustamisest ja haukumisest jalgrataste tagaajamiseni. Siiski on iga juhtumi puhul probleemi juureks koera vale arusaam enda kohast karjas. Nii et olen iga juhtumit alustanud täpselt samal viisil, tehes läbi Amichien Bondingu protsessi. Ma pole kordagi sellelt teelt kõrvale kaldunud: see on absoluutse tähtsusega.

Ühise keele leidmisel on neli erinevat elementi. Igaüks vastab ühele neljast eespoolkirjeldatud olukorrast, kus karja hierarhiat paika pannakse ning rõhutatakse. Iga elemendi puhul pannakse koer vastamisi küsimusega, millele meie tema eest vastama peame.

 

See on holistiline meetod: kõik neli elementi peavad juhtuma üksteisega seostatult ning neid tuleb järjepidevalt korrata, iga päev. Koera tuleb sisuliselt pommitada signaalidega. Ta peab selgeks saama, et omaniku eest hoolitsemine ei ole tema kohustus, et maja eest vastutamine ei ole tema töö, et kõik, mida temalt oodatakse, on rahulikult mugava ja nautimisväärse elu elamine. See on mantra, mida peab kordama üha uuesti ja uuesti. Alles siis jõuab koerale pärale, et ta pole enam kõige eest vastutav, alles siis saab ta suuteliseks rakendama kõige võimsamat kontrollivormi – enesekontrolli. Peale ülalmainitu saavutamist muutub individuaalsete koerte spetsiifiliste probleemide lahendamine määratult kergemaks.

 

1) Taasühinemine – viie minuti reegel

Amichien Bondingu esimene nõue on kehtestada juhistaatus koduse igapäevaelu ajal. Selle saavutamiseks tuleb tähelepanu pöörata momentidele, kui koer ja omanik peale lahusolemist uuesti kokku saavad. Enamik inimesi kujutavad ette, et taasühinemine on ainult nende saabumine näiteks töölt või kauplusest. Tegelikult tuleb lahusolekut ette lugematuid kordi iga päev.

Kõige järgneva jooksul ei tule koera näha mitte armsa koduse lemmikloomana, vaid vaadelda teda kui sügava omanditunde ja kaitseinstinktiga lojaalset hundikarja juhti. Seetõttu - pole vahet, kas omanik lahkub majast või läheb lihtsalt hetkeks toast välja vannituppa või aeda - koera jaoks tähendab see kontrolli kaotamist, lapse väljumist tema kaitsva hoole alt. Inimene tõenäoliselt aimab ette, kui kauaks ta ära jääb, ent koer mitte. Koer ju ei tea, kas tema vastutusel olev isik kavatseb tagasi tulla või kas nad üldse veel kunagi üksteist näevad. Ükskõik, kas nad on lahus kaheksa tundi või kaheksa sekundit, toob tema vastutuse all oleva karjaliikme välja ilmumine koera jaoks kaasa rituaali, mis on suunatud oma liidristaatuse taaskehtestamisele. Et taolist olukorda enda kasuks muuta, peab omanik hakkama ilmutama juhile omaseid käitumisjooni. Esimene samm liidripositsiooni suunas on õppida koera ignoreerima.

Igal koeral on omanikega kohtudes välja kujunenud erinevad rituaalid. Nad võivad näiteks ringi hüpelda, haukuda, limpsida või mänguasju kohale vedada. Mida iganes nad ka ei teeks, on määrava tähtsusega, et omanik neist välja ei teeks - teeskleks, et mitte midagi ei toimu. Selle reegli vastu eksimine tähendab, et koera on tunnustatud, talle on austust avaldatud ning tema käitumist tähelepanu nõudmiseks on saatnud edu – sellega on koer oma  tahtmise saavutanud. Tema üleolekut on kinnitatud. Isegi selga pöörates ja „ei!“ käratades laseb omanik koeral oma eesmärgini jõuda. Asja võti on koera olemasolust mitte ühelgi viisil välja teha. Ei mingit pilgukontakti, ei ühtegi sõna, isegi mitte puudutusi, ainult koera sujuv endast eemale tõukamine on lubatud. Omanik ei tohi mitte midagi teha.

Vaatamata sellele, kui erutatud või agressiivne koer on, otsustab ta ühel hetkel oma rituaali lõpetada ning eemalduda. Enamasti koer võtab lihtsalt korraks aja maha, et juurelda, mis toimub. Tihti tuleb ta hetke pärast tagasi ning alustab otsast peale. Kui see juhtub, ignoreerige teda täielikult. Koer on tajumas fundamentaalset muutust oma keskkonnas. Kui ta naaseb, siis selleks, et leida väikseimgi pragu oma esilepürgiva uue liidri läikivas raudrüüs. Olen kohanud koeri, kes kordavad oma rituaali vähemalt tosin korda, enne kui alla annavad. Iga korraga muutub etendus vaoshoitumaks. Lõpuks on nende haugatused ainult vaevukuuldavad. Kõige olulisem punkt on meelde jätta, et enne repertuaari lõppemist ei tohi mitte midagi juhtuda. Iga püüdlus saavutada koeraga koostööd, enne kui ta täielikult rahuneb, on asjatu.

Koer annab vastupanu lõppemisest märku eemalekõndimise ja pikaliheitmisega. See on esimeseks märgiks omanikule, et koer näeb teda ja tema värsket positsiooni uues valguses. Koera eemaletõmbumine peegeldab tema austust juhi isikliku ruumi suhtes. Protsess ei ole veel kaugeltki läbi, kuid on saavutatud oluline läbimurre.

Nüüd on tähtis, et viie minuti jooksul ei juhtuks mitte midagi. Koera võib ka kauemaks omaette jätta, kuid mitte mingil juhult ei tohi üritada temaga suhelda enne viie minuti möödumist. Nimetan seda „aeg maha“. Selle aja kestel peaks omanik tegelema oma harilike igapäevaste tegevustega. Mõned muutuvad kannatamatuks, nii et kui nad midagi muud välja mõelda ei suuda, olen neile soovitanud teha tassikese teed või kohvi, sest tavaliselt kulub selleks just niipalju aega. Pausi eesmärgiks on lasta koeral alata positsioonist loobumise vaiksel protsessil. Omanik annab koerale aega selgusele jõuda, mis tegelikult juhtus. Talle antakse võimalus taibata, et kaks sündmust on aset leidnud. Esiteks – tema rituaal ei saavutanud mingit vastureaktsiooni ning teiseks – midagi on muutunud tema suhtes oma karja kaasliikmega. Täpselt paika pandud korras on toimunud tuntav nihe.

Mõned koerad on kiirema taibuga kui teised. Mõningatel juhtudel kulub vähem aega, mõningatel aga rohkem. Minu kogemuse põhjal on viis minutit piisavalt pikk aeg, et koer jõuaks kohaneda. Kui selle aja jooksul tuleb koer ilma kutsumata omaniku juurde, tuleb teda ignoreerida; isegi kui ta sülle poeb, tuleb ta vaikides eemale lükata. Koeral ei tohi enam kunagi lubada midagi nõuda.

See võib osutuda raskeks, eriti suurte, tugevate koerte puhul. Ent omanik peab olema järjekindel. Kui koer läheneb, tuleb teda oma kehaga blokeerida ning koerast eemale pöörduda. Kui koer üles hüppab, pannes oma esikäpad omanikule sülle, peab omanik panema sõnagi lausumata käe koera rinnaesisele ja ta õrnalt maha suruma. Omanik ei tohi tõugata ega häält teha: ma ei jõua seda piisavalt rõhutada. Isegi sõnad „mine ära“ on koera jaoks tunnustus ja eesmärgi saavutamine. Peale viie minuti möödumist võib koeraga tegelemine alata. Nüüd aga tähendab koeraga tegelemine kindlat viisi, kuidas omanik saab talle rõhutada, et liidrirollid on vahetunud.

Kuulen sageli inimesi nurisemas, et koera ignoreerimine, nagu mina seda propageerin, on julm. Vastan alati ühtmoodi: fakt, et olen kehtestanud oma koeraga suhtlusvahekorra, mis põhineb õigetel alustel, võimaldab mul tema seltskonda tunduvalt enam nautida. Võimaldades endale aega teha kodus segamatult muid vajalikke töid, saan muuta aja, mille oma koeraga veedan, tõeliselt kvaliteetseks ja sisutihedaks. Kõik omanikud võivad sellega alustada juba päris alguses. Ma ei väida hetkekski, et omanikud peavad nüüdsest oma koeri ignoreerima hakkama; nad võivad jätkuvalt oma kaaslasi hellitada ja tegevuses hoida nii palju kui soovivad, kuid nende endi poolt kehtestatud tingimustel. Koerad on seda tüüpi suhtes õnnelikumad, kuna puudub segadus, kes kelle järgi vaatab.

 - Juurdetulek –

Nüüd, kus viis minutit on möödunud, võib omanik alustada koeraga suhtlemist uutel reeglitel. Esimene asi, mida palun neil praktiseerida, on saavutada koera juurdetulek, millal iganes teda kutsutakse. Põhiprintsiipideks on siin kutse ja tasu. Kasutan teadlikult väljendit ’kutse’ väljendi ’käsklus’ asemel, kuna see, millest me siin kõneleme, on justkui kahesuunaline tänav. Pidage alati meeles, et meie eesmärgiks on luua olukord, kus koer teeb kõike vabast tahtest lähtuvalt. Tahame, et koer valiks meid liidriks omaalgatuslikult, iseenda soovil.

Inimestel, kes sellel teel juba edasi on jõudnud, palun alati meeles pidada, et pidevalt tuleb säilitada koeraga pilgukontakt ning teda nimepidi kutsuda. Mis kõige tähtsam, koera tuleb alati hea käitumise eest premeerida, kui ta kutse peale juurde tuleb. Preemia valik jääb täiesti teie enda teha. Pisikesed juustutükid või maksaviilud on minu meelest väga efektiivsed maiuspalad, kuid iga omanik teab ise paremini, mis tema koerale meeldib. Ükskord küsis üks naine, kas ta võib anda terve karbi koerakonservi. Arvestades seda, kui sageli me algusjärgus premeerimist peame kasutama, oleks tulemuseks üsna ülekaaluline kutsu.

On väga tähtis, et maius pistetaks koerale suhu samal sekundil, kui ta juurde tuleb, ise samal ajal teda sõbralikult tubliks posiks või tubliks tüdrukuks kiites. Soovitan omanikel ka õrnalt koera pead ja kaela paitada. Esimesest hetkest alates rajab see olulist seost: koer on teinud, mida talt oodati, ja hetkel, kui ta seda tegi, sai ta sellest kasu. Premeerides koera toiduga, korrates kiitust ja paitades tema ülitähtsat kehapiirkonda, edastab omanik koerale võimsa sõnumi, mida nüüdsest alates pidevalt korratakse. Kui koer tuleb juhi juurde siis kui juht seda soovib, premeerib liider teda.

Olles omaniku liidristaatuse kehtimapaneku varajase etapi määravaim osa, tuleb seda korrata senikaua, kuni koera reaktsioon vastab täpipealt soovitule. Täitsa võimalik, et koer vastab tähelepanule ja paitamisele elevusse sattumisega. Kui ta üritab jälle oma vanal moel käituma hakata, lõpetage temaga tegelemine otsemaid ning ärge alustage enne, kui möödub vähemalt tund aega. Koer peab aru saama, et tema tegevustel on tagajärjed ning et samuti, kui head käitumist saadab preemia, saadab halba käitumist vähem nauditav tagajärg: ta kaotab kõige ihaldatuma - liidri tähelepanu. Kui see juhtub, palun omanikel lihtsalt kogu protseduuri algusest saadik läbi teha ning korrata seda rahulikult ja raudkindlalt seni, kuni koer aru saab, mida temalt oodatakse. On eluliselt tähtis, et omanik ei kiirustaks, ning kõige olulisem, et ei vihastuks. Palun neil oma pulsirütmi igal hetkel madalal hoida; palun neil meenutada Kiplingit ja mitte kaotada pead.

Järgmiseks selle etapi tööriistaks on kodus keelatud piirkondade loomine. Juba varasest noorusest saab koerale selgeks teha, et teatud alad kuuluvad ainult liidri valdusesse. Jällegi tunneb koer käsilolevas töös ära instinktiivse paralleeli hundikarjaga, kus kogu aeg respekteeritakse Alfade isiklikku ruumi. Alluvad sisenevad sinna ainult oma liidri kutsel.

Loodetavasti reageerib koer uuele süsteemile otsekohe. Kui see nii on, peab omanik järgneva paari päeva jooksul lihtsalt sama teguviisi kordama, ühtemoodi alustades ja lõpetades. Töö edenedes märkavad nad peatselt, et koer ei hakka oma nime kuuldes enam tormama. See on hea märk, et eesmärgi saavutamine on lähedal. Ma samastan minu meetodil treenitud koera hästikäituva lapsega, kes allub kooliõpetaja autoriteedile. Kui teda klassis nimepidi kutsutakse, pöörab laps oma tähelepanu õpetajale, oodates seejärel ülesande andmist. Tahan, et koer käituks täpselt samuti. Tahan, et ta seisaks või istuks paigal, pööraks oma tähelepanu omanikule pilgukontakti kaudu ning seejärel ootaks ära omaniku soovi, mis see ka poleks.

Koertel on palju suurepäraseid omadusi, kuid nad ei ole – vähemalt minu teadmiste kohaselt – mõtetelugejad. Nad ei tea, mida me neist tahame. Luues taolise vundamendi, kehtestades niiviisi oma juhipositsiooni, sillutavad omanikud teed uutmoodi suhtele. Nüüdsest alates ei pea koer enam mõistatama, mida omanik tahab. Ta on valmis kuulama ning omaniku soovidega koostööd tegema. Samuti on ta valmis lõdvestuma ja elu nautima.

 

2. Ohu märgid

Üks mu sõnumitest, mida omanikega töötades rõhutan, on see, et minu meetodi kõik neli elementi peavad koos toimima, olema üksteisega läbipõimunud. Ühise keele loomise esimeses faasis peavad nad hakkama tegelema ka teise valdkonnaga, mille olen nimetanud läheneva ohu momentideks. See ilmneb eriti selgesti kodus, kui saabuvad külalised. Oleme kõik olnud tunnistajaks olukordadele, kus koerad uksekella helina või koputamise peale raevukaks võitlejaks muutuvad. Maailmas pole postiljoni või piimameest, kes poleks sellise ebasoovitava tähelepanu objektiks olnud. Jällegi – võti sellise käitumise mõistmiseks on peidus hundikarjas. Kui koer peab end karjajuhiks, usub ta, et koopa kaitsmine on tema ülesanne. Sellises olukorras reageeribki koer tundmatule ohuallikale. Keegi või miski on tema kogukonda sisenemas ning teda muudab ärevaks soov teada saada, mis või kes see täpselt on. Ta usub, et sissetungijaga toime tulemine on tema vastutusalas.

Protsessil, mille siinkohal palun omanikel läbi teha, on kaks elementi. Esimene hõlmab omanikku, teine külalist. Kui koer hakkab ukse tagant kostvate helide peale haukuma või üles hüppama, on omaniku ülesandeks koera tänada. Asja mõte seisnev selles, et omanik tunnustab juhina elulist rolli, mida koer karjas täidab. Koer on tajunud potentsiaalset ohtu ja on otsuse tegijale sellest märku andnud. Ta on nagu laps, kes ütleb vanematele, et keegi on ukse taga ja saab selle eest tasuks sõbraliku tänu. Vastutusest vabastatuna saab koer juhi hooleks jätta otsuse, kas lubada tulija uksest sisse.

Kõik koerad on selgelt erinevad. Mõned on välja arendanud hullemaid kombeid kui teised, seega on vältimatu, et reaktsioonid saavad olema väga mitmekesised – nii koerte kui inimeste poolt. Kogemus on mulle õpetanud, et sellele olukorrale lähenemiseks on neli võimalust. Esimene – omanik lubab koera endaga ukse juurde kaasa tulla. Sellise teguviisi korral tuleb aga paluda külalist koera täielikult ignoreerida, täpselt samal moel, nagu peremees seda senini taaskohtumisel teinud on. Külalistele tuleb selgeks teha, et ehkki neil võib tekkida soov koerale tähelepanu osutada, ei tohi nad seda teha.

Tean, et see on raske, eriti inimestele, kes armastavad loomi, ning samuti koertele, kes on harjunud tähelepanu nõudmisel inimestele sisuliselt selga ronima. Esimene alternatiiv siinkohal oleks koera rihma otsa panek. See annab omanikule võimaluse olukorda, mis käest ära kipub minema, paremini kontrollida.

Kui koera käitumine on täiesti vastuvõetamatu, tuleks kasutada järgmist alternatiivi ning koeral paluda teise tuppa minna. Siinkohal on oluline, et see ei paistaks koerale karistusena või karjast välja saatmisena. Teda ei tohi füüsiliselt tõugata või tõsta. Koera ei tohiks majast välja visata, näiteks aeda lükata. Kogu protsessi jooksul peaks ta tajuma positiivseid assotsiatsioone oma käitumise kohta erinevates olukordades. Seega peaks pidevalt kasutama premeerimise kontseptsiooni, mille oleme juba eelnevalt ellu rakendanud. Koera tuleks kiita ohu märkamise eest, seejärel võtta talt ära kohustus otsustamisprotsessis osaleda ning pakkuda lemmikmaiust autasuks koostöö eest. Ukse võib vahelt kinni panna, nii et koer on ajutiselt jalust ära.

Olukorrale sellisel viisil lähenedes saab omanik luua aja ja ruumi, et külalisele selgitada, mis toimub. Võõrast tuleb juhendada käituma nii, nagu nüüdseks reegliks on saanud. Kui olukorda on tutvustatud, võib koera ohutult külalistetuppa lubada. Alati palun omanikel seda vaikides teha, keegi ei tohi sisenemisel koerale ühtegi sõna öelda. Kui sellega toime tullakse, tunneb koer ära tavapärase olukorra ja käitub harjumuspäraselt.

Neljas ja viimane võimalus tuleb kasutusele võtta siis, kui külaline ei usu sellesse, mida omanik teeb või lihtsalt ei saa sellest aru. Viimaste kohta on parimaks näiteks lapsed; käsitlen neid hiljem põhjalikumalt. Sellises olukorras on parim lahendus koer eraldi ruumi jättagi. Taoline tegevuskäik võib osutuda parimaks ka siis, kui teil on sõpru või pereliikmeid, kes lihtsalt ei nõustu vastavalt käituma. Enamikule inimestele pole asi väärt pere või sõpradega pahuksisseminekut.

- Peamised kontrollivahendid –

Amichien Bonding on paljuski sarnane autojuhtimise õppimisega. Aja jooksul hakkame teatud rutiinseid toiminguid automaatselt tegema. Omanikud peavad oma tegevustele teadlikult mõtlema ainult eriolukordades. Suuremalt jaolt jäävad teadmised hoiule alateadvusse ning see on kasulik oskus, mis aitab koeraarmastajatel rohkem elu nautida.

Kedagi ei lubata autot juhtima enne, kui talle on näidatud, kust leida ning kuidas kasutada peamisi kontrollivahendeid nagu pidur, sidur ja gaas. Järgmine etapp, kuhu omanik liigub, on koeraga jalutamine. Kuid enne, kui ta on valmis laia maailma astuma, peab ta omandama baasteadmised, mis on vajalikud kontrolli saavutamiseks. Nagu kõigis koerte treeningrežiimides, on nendeks ’siia’, ’kõrval’, ’istu’ ja ’seisa’ edukas sooritamine.

Juba vanasõnagi ütleb, et minu kodu on mu kindlus. See kehtib ka minu meetodi vundamendi rajamisel. Usun kirglikult, et pole paremat kohta kui koera oma keskkond, alustamaks Amichien Bondingul põhineva suhte loomist. Soovitan omanikel varuda vähemalt kaks nädalat, et mu meetodi kõik elemendid koos toimima panna.

Et koer tuleks kutsumisel omaniku juurde, oli üks esimesi harjutusi, mida sooritama hakkasime, ühes viie minuti reegli rakendamisega. Juba sellel varajasel etapil hakkas koer aru saama, et teatud käitumist tasutakse toiduga, samal ajal kui teistsugust mitte. Ta valib kiiresti käitumise, mis on talle endale kõige kasulikum. See põhimõte jääb keskseks iga treeninguetapi igas elemendis.

Järgmiseks sammuks soovitan omanikele koera istuma õpetada. Tavaliste koeraomanike jaoks on see kõige tähtsam viis, kuidas saavutada koera paigale jäämist. See on kasulik – ning vahel ka eluline – kontrollivahend, mis on alati olemas. Teatud ohtlikes olukordades võib see isegi koera elu päästa.

Kõige keskmes, mida teen, on idee, et koerad hakkaksid tegema otsuseid oma vabast tahtest lähtudes. Iga muutuse puhul tahan, et neil tekiks teatud käitumisega positiivseid assotsiatsioone. Tahan, et nad tunneksid ära olukorrad, kus leidub neile midagi kasulikku, nii et neid saaks õige asja tegemise eest premeerida.

Nagu ma juba mainisin, ei ole siinkohal toidust võimsamat motivaatorit. Et õpetada koera istuma, palun omanikel esmalt koer enda juurde kutsuda, seejärel liigutada toidutükikest koera eest üles, peaaegu nina puudutades, ning viia käsi maiusega üle ta pea. Koer kallutab lõhnale järgnemiseks instinktiivselt pea tagasi ning ühes sellega vajub ka keha allapoole, nii et tagumik puudutab peagi maapinda. Täpselt sel hetkel tuleb koerale suhu pista toidupalake, mida saadab sõnaline kinnitus: käsklus ’istu’. Signaal on selge, koera tegevus on hea ning seda tunnustatakse.

Kui koer toidutükki jälgides taganeb, võib teda takistada, asetades käe tema taha. Kunagi ei tohi kasutada kätt tema tagumiku vastu maad surumiseks. Kui koer mingil põhjusel eemale jalutab, palun omanikel lihtsalt toit koera lähedusest eemale viia ning uuesti alustada. Kui seda korrata, saab koer elu reaalsuse üsna ruttu selgeks: kui ta teeb oma töö hästi, saab ta palga, kui halvasti, ei saa ta midagi. Peatselt istub ta loomulikult. Kindlasti on koer väga intelligentne olend. Kui ta istub teie ette, ilma et te oleksite teda palunud, ei tohiks talle mingit tunnustust avaldada – ta lihtsalt püüab tagasi saavutada kontrolli otsuste tegemise üle.

Siit soovitan omanikel edasi liikuda kõrvalpüsimise harjutamisele. Pean selle all silmas koerale selgeks tegemist, et tema jaoks on parim positsioon olla alati peremehe kõrval. Annan neile nõu õpetada seda ilma rihmata, kuna sellisel juhul jäetakse koerale avatuks võimalus põgeneda, kui ta kartma hakkab, nii et ta tunneks end mugavalt ja turvaliselt. Jällegi on toit selle sõnumi edasiandmiseks ideaalne vahend. Palun omanikel meelitada oma koera kõrval seisma neljajalgse sõbra lemmikmaiuse abil. Oma sõnumi rõhutamiseks palun neil ka koera paitada. On oluline, et paitused kataks just koera tähtsaid piirkondi – pead, kaela ja õlgu. Signaal on üheseltmõistetav: mina olen liider, ma tean su nõrkusi, kuid ma olen siin, et sind kaitsta. Koeral pole muud valikut, kui usaldada kõiki, kellel on nii vettpidavad argumendid.

Enamasti oskustest istuda ja kõrval püsida täiesti piisab. Samas usun ma ka käsklusesse ’lama’. Loogika on siin lihtne. Rahulikkusel on keskse tähtsusega koht minu meetodis ja lamamisasend on koera jaoks kõige lõdvestunum poos. Julgustan neid seda tegema stiimuli ja preemia abil nagu tavaliselt, kuid nüüd meelitan koera toidupala abil madala mööblieseme alla, milleks võib olla näiteks tool või lauake, saavutades nii soovitud asendi. Jällegi manipuleerin olukorraga, pannes koera tegema midagi heal põhjusel, mitte jõudu kasutades. Ka selle idee võtab koer lennult omaks.

Praeguseks oleme jõudnud niikaugele, et tahan välja tuua põhimõtte, et koer ei pea iga kord maiust saama, kui ta oma ülesande rahuldavalt täidab. Toit on esialgse sõnumi edastamise jõuline abimees. Kui protsess kulgeb edukalt, soovitan omanikel pisitasa vähendada maiusega premeerimise sagedust. Alustada võib toidutasu pakkumisega üle ühe soorituse, seejärel anda palukesi iga kuue korra tagant ning lõpuks harjutada ilma maiuseta kakskümmend korda. Seda vahendit ei tohiks aga koolitamisest täiesti eemaldada, kuna see on oluline, hoidmaks huvi elus.

Nagu paljudel juhtudel, on ka siin asjakohane tõmmata paralleel lastega. Mäletan hetke oma lapselapse Ceriga, kui tema vanemad õpetasid talle häid kombeid. Ta oli ära õppinud võlusõna ’palun’, kuid ükskord juua küsides läks tal meelest seda kasutada. „Ma unustasin, olen ju alles neljane,“ ütles ta ingelliku naeratusega. Koerad pole sugugi erinevad. Ka neil kulub aega, et asi lõplikult selgeks saada. Andes neile aega, soojust ja julgustust, jõuavad nad selleni kindlasti.

Inimesed kahtlustavad tihti, et minu režiim kaotab ära naudingu koeraomamisest. Mind teeb see nõutuks: asi on just vastupidi. Kaotades koera elust kohustuse vastutada, kindlustab omanik talle õnnelikuma ja muretuma elu. Luues õhkkonna, kus omanik saab oma neljajalgse sõbraga suhelda just siis, kui talle sobib, pakub karjajuht koerale kvaliteetselt koos veedetud aega. Seda aega saab kasutada veelgi sügavama ja rahuldustpakkuvama suhte ülesehitamiseks.

Ehitades üles omanike soovidele vastavat suhet, pakuvad suurt naudingut kaks kindlat elementi – need on harjamine ja mänguasjad. Mänguasjad kujutavad endast perfektset võimalust nii koeraga vennastumisel kui samaaegselt oma liidripositsiooni rõhutamisel. Samamoodi võib omanik tunda suurt naudingut koera kammimisest ja harjamisest. Taas kehtib preemia printsiip. Kui koer laseb ennast õrnalt harjata ilma protesteerimata, saab ta kiita ja tükikese maiust. See on positiivne alustala kõigele, mis elus ees ootab. Käsitlen mõlemat elementi detailsemalt pisut hiljem.

 

3. Kontrolli saavutamine jalutuskäigul

 


 

[1] Jan Fennelli meetodi rahvusvaheline nimetus. ’Bonding’ – vennastumine, ühise keele leidmine, teineteisemõistmine.