Peatükk 2  Elu koos koertega

 

Praegu on seda raske ette kujutada, ent kunagi oli aeg, kus ma ei suutnud mõeldagi sõprussideme loomisest mõne uue koeraga. Purdey surma järgselt olin ma kaotanud kõik illusioonid. Ühel hetkel isegi tulin välja sellise klassikalise lausega, et ma ei võta enam kunagi ühtegi koera. Tegelikkus oli aga selline, et minu kirg koerte vastu oli liiga sügav. Umbes aasta pärast Purdey surma oligi juba üks pisike jahikoer ravimas mu traagilisest kaotusest jäänud haavu.

Hoolimata algusaegade tagasilöökidest, olime oma perega maal kenasti kohanenud. Mu abikaasa huvi küttimise vastu tõi koerad meie majja tagasi. Ühel päeval, 1973 aasta sügisel, saabus ta koju ebaõnnestunud jahilt, nurisedes hea jahikoera puudumise üle. Ta pidi pealt vaatama, kuidas haavatud jänes kadus metsa surema. „Sellist asja poleks juhtunud, kui mul oleks koer,“ kaebas ta ilmel, mis ei jätnud kahtlustki selles, mis tal mõttes mõlkus.

Nii saabuski tema sünnipäeval septembris meile emane springer spanjel Kelpie. Mu mees armastas seda koera samuti nagu minagi. Sealt sai alguse minu eluaegne armastus selle võrratu tõu vastu.

Nagu võis ennustada, olime me hirmunud mõttest korrata Purdey kogemust ning seetõttu ostsime kohe tavalise jahikoerte treenimise õpiku. Pean tunnistama, et meie esimesed katsed Kelpie vormimisel olid edust väga kaugel. Tahtsime Kelpie’le õpetada asjade kättetoomist, mis aga pole springerile loomuomane. Järgides rangelt raamatu ettekirjutusi, hakkasime talle viskama asju, mida ta pidi leidma ning meile tagasi tooma. Raamat rõhutas, et alustada tuleb kergekaaluliste esemetega. Asja iva oli õpetada koer olema õrn asjadega, mida ta suhu võtab.

Otsustasime kasutada Ellie vana pudipõlle, millele sõlme sisse sidusime. Ühel hommikul viisime Kelpie välja, viskasime põlle hästi kaugele ja ootasime, et ta selle meile tagasi tooks. Olime vaimustuses, kui ta õigesse kohta suundus ja põlle üles võttis, kuid meie ilmed muutusid kohe, kui ta meist mööda otse majja jooksis. Mäletan, kuidas abikaasa mind tühjal pilgul seiras, küsides, mis me siis nüüd peale hakkame. Selle peale puhkesime mõlemad valjusti naerma. Olime Kelpie’ga palju vigu teinud, ent meil oli ka palju nalja saanud. Millal iganes ma muutun endaga liiga rahulolevaks või ülearu enesekindlaks kontrolli suhtes, mille olen täna võimeline koerte üle saavutama, mõtlen alati tagasi just sellele hetkele.

Kelpie oli suuremalt jaolt mu abikaasa koer. Kuna aga olin ülimalt rahul nii tema endaga kui viisiga, kuidas ta meie ellu sulandus, otsustasin ka endale päris oma koera soetada. Olin spanjelitesse lootusetult armunud ja ostsin üheksanädalase emase kutsika, näituseliini springer spanjeli. Nimetasin ta oma kunagise lapsepõlves väljamõeldud koera järgi Lady’ks.

Minu huviks ei olnud jahipidamine, vaid aretus ja näitused. Lady’st sai sissejuhatus sellesse põnevasse maailma. 1970ndate keskel sõitsin temaga näitustele üle terve riigi. Ta oli armas koer ja meeldis kohtunikele kõikjal, kuhu läksime. 1976 aastal kvalifitseerus ta kõige prestiižikamale koertenäitusele üldse – Cruft’sile Londonis. Päev, mil me käisime kuulsal Olympia areenil, oli minu jaoks uhkeimatest uhkem.

Avastasin, et koertenäitused on minu jaoks ääretult nauditavad. Lisaks kõigele muule oli see suurepärane sotsiaalne võrk, võimalus kohtuda inimestega, kes mõtlevad samamoodi kui mina. Sain sealt endale kaks parimat sõpra, Bert ja Gwen Greene’i, kes on koeramaailmas hästituntud paar ning kelle Springfayre kennelinime kandev koerteliin oli meeletult populaarne. Bert ja Gwen olid kursis mu huviga hakata tegelema aretusega. Nad andsid mulle kolmeaastase Donna, kes oli Lady vanaema. Donnal olid kõik eeldused saamaks suurepäraseks kenneli aluskoeraks ning ta aitas mul alustada oma aretusliini loomist. Peagi sain temalt oma elu esimese kutsikapesakonna ning jätsin ühe seitsmest põngerjast endale, pannes talle nimeks Chrissy.

Chrissy oli näitusekoer, kes sai ka jahikoerana üliedukaks. Kaheksakuusena võitis ta kutsikaklassi ning sai samuti õiguse osaleda Cruft’sil. Meie koosoldud aja kõrgpunkt saabus oktoobris 1977, kui osalesin temaga showspanjelite põllupäeval, prestiižikal üritusel, mis mõeldud Cruft’sile kvalifitseerunud koertele. Võistlus käis ainult töökatsete põhjal. Olin, kasutades jalgpallitermineid, seitsmendas taevas, kui Chrissy võitis päeva parima springer spanjeli tiitli. Meenutan elavalt hetke, kui kohtunik andis mulle üle võiduroseti, lausudes: „Tere tulemast eliidi hulka!“ Peale seda tundsin tõeliselt, et olen koertemaailmas sees.

Edust tiivustatuna kaasasin oma liini parendamisse kaks kõrgetasemelist emast ja usun, et saavutasin küllaltki auväärse maine. Lisasin koeri ka perekonna kogusse.

Kahjuks suri Donna kõigest kaheksasena 1979 aastal kasvaja tõttu. Peale seda ostsin oma tütrele kokkerspanjeli, kes sai nimeks Susie ning kasutasin aretuses tema tütart Sandyt.

Suurima edu tõi aga Khan, üks mu enda poolt aretatud inglise springer spanjel, kes võitis mitmeid vanuseklasse ja tõu parima tiitleid. Ta oli imeline koer suurepäraste joontega, eriti oma sooja, kuid samas maskuliinse näoga, mida kohtunikud just otsisidki. 1983 aastal võitis ta õiguse osaleda Cruft’sil, matkides mu kuue varasema koera saavutusi. Minu rõõmuks tuli ta oma klassi võitjaks. Taas kord täidab meenutus võitjakaardi saamisest mind uhkusega.

Nagu juba selgitasin, kohtusin ma võrratute, sooja südamega inimestega, kes õpetasid mulle väga palju. Ei olnud targemat hinge kui Bert Green, kes ütles mulle ikka: „Kahtlen, et sa teed tõule head, kuid katsu vähemasti sellele mitte halba teha.“ Selle lausega pidas ta silmas, et meil lasub vastutus olla truu tõuaretajate vennaskonna põhimõtetele.

Minu jaoks tõi koerte aretamine kaasa hulga vastutust, eelkõige selles osas, et kõik meie kennelis aretatud vähestest kutsikatest saaksid head kodud. Minu töö oli kindlustada, et kutsikatel oleks selline iseloom ja temperament, mis teeks nende omamise nauditavaks. Seega oli vältimatu, et pühendasin meeletult aega koerte kuulekuskoolitusele.

Siin tõusiski pinnale minu pikalt kogunenud murelikkus koertesse suhtumise pärast. Mälestus Purdeyst saatis mind pidevalt pilvena pea kohal. Küsisin eneselt lakkamatult, mida ma olin valesti teinud, ning püüdsin mõistatada, kas olin kuidagi teda valesti õpetanud.

Mu murelikkus kasvas veelgi tänu umbusule, mida tundsin traditsiooniliste jõul põhinevate koolitusmeetodite suhtes. Tol ajal ei olnud mu treeningtehnikas midagi revolutsioonilist ega radikaalset. Kaugel sellest, enamikes asjades olin sama konservatiivne nagu kõik teisedki. Õpetasin koera istuma laudjale vajutades ning kõrval seisma poovat kaelarihma kasutades. Tilgutasin neid teadmisi koertesse ajakulust hoolimata.

Veetsin üha enam ja enam aega koolitusplatsil ja mind hakkas närima kõhklus selle suhtes, mida tegin. Tundus, nagu oleks mul kuklas hääl, mis pidevalt korrutas: „Sa ju sunnid koera seda tegema, tegelikult ei taha ta seda teha.“

Tõsi, olin alati vihanud sõna kuulekus. Sellel oli sama tähendus, mis sõnal ’murdma’ hobuste maailmas. Nüüd paistis üha selgemalt, et see, mida ma kasutasin, oli jõud, sundimine, looma tahte vastu astumine. See on sama, kui kasutada sõna ’kuuletuma’ abielutõotuse andmisel. Parem oleks ju kasutada sõnu ’koos tegutsema’, ’üheskoos hakkama saama’, ’koostööd tegema’? Sõna ’kuuletuma’ tekitab minus liiga palju emotsioone. Ent mis ma sinna teha saan? Polnud ühtegi raamatut, mis oleks õpetanud teistmoodi tegutsema. Kes ma üldse selline olen, et vanu tõdesid kahtluse alla sean? Siin ei ole mingit kaksipidimõtlemist, teie koer peab olema kontrollitav, mitte vabalt amokki jooksma. See on samasugune vastutus, nagu meil on ka oma laste ees – õpetada neid sotsiaalselt vastutustundlikuks. Mul polnud ühtegi tõelist alternatiivi.

Sellest hoolimata hakkasin oma treeningmeetodeid võimaluse korral järjest humaansemaks muutma. Juurutasin oma tehnikasse mõned väiksed muudatused. Esimene neist polnud midagi muud, kui lihtsalt keele vahetus. Nagu ma juba mainisin, kasutasin traditsioonilisi jõuvõtteid, sealhulgas poovat ketti. Minu arust oli see nimi vale. Õige kasutusviisi puhul ei tohiks see kett kunagi koera puua, pigem ainult kontrollida. Mu meelest ei tohiks seda kasutada koera tagasi tirimiseks. Nii ma püüdsingi pehmendada terminoloogiat lootuses, et see pehmendab ka inimeste suhtumist koertesse.

Oma treeningutel õpetasin inimesi tegema keti abil tasast klikki, mida kuuldes koer taipaks, et vale käitumise korral järgneks tõmme. Kui koer seda heli kuulis, püüdis ta käituda nii, et poomist ei järgneks. Seega olid need minu ja mu õpilaste jaoks pigem kontrollketid, mitte poovad. Ehkki see muudatus oli üsna väike, oli ta rõhuasetuse suhtes fundamentaalne.

Käsklustele „kõrval“ ja „lama“ püüdsin läheneda samamoodi. Ma ei kiitnud heaks enamiku inimeste poolt kasutatavat meetodit, kus tiriti koera jõuga rihmast. Pidasin seda valeks. Otsisin alati traditsionaalsete meetodite pehmemat varianti.

Nii tehes olin väga edukas inimeste õpetamisel oma koeraga töötama. Siiski olid muutused leebema tehnika suunas tibatillukesed. Keskne filosoofia jäi samaks. Sundisin koeri oma tahtmist tegema. Alati tundus, et surusin oma tahtmist koerale peale, selle asemel, et saavutada koera poolne soov teha seda, mida temalt ootan. Samuti tajusin, et koer ei mõista, miks ta neid asju teeb. Ideed, mis seda kõike muutsid, hakkasid välja kujunema 1980ndate lõpus.

Selleks ajaks oli mu elu märkimisväärselt muutunud. Selja taga oli lahutus ja lapsedki juba suured ning peatselt ülikooli astumas. Ise olin õppinud Humbridge’i ülikoolis kirjanduse ja sotsiaalteaduste erialal muuhulgas ka psühholoogiat ja käitumisteraapiat. Lahutuse tõttu pidin koertenäitustel käimisest loobuma. Just siis, kui oli saavutamas mõningast respekti ja hakkasin nii-öelda uksele koputama, võeti see kõik mult ära; olin pettunud ja kurb. Vastu tahtmist pidin ka mõnest koerast loobuma.

Säilitasin siiski kuueliikmelise koerakarja. Kui kolisin 1984 aastal uude koju Põhja-Lincolnshire’s, polnud mul konkurentsitiheda koeramaailma jaoks enam aega. Laste ülalpidamiseks tegin kõvasti tööd ja ei saanud endale võistlemist ega aretustööd enam täiskoormusega lubada. Kui enda koerad välja jätta, siis oli mu ainus kontakt selle maailmaga töötamine kohalikus Jay Gee loomade varjupaigas ja lemmikloomateemaliste artiklite kirjutamine kohalikku ajalehte.

Ent mu kirg koerte vastu oli jätkuvalt tugev. Ainsa erinevusega, et pidin selle kanaliseerima teise suunda. Mu huvi psühholoogia ja biheiviorismi vastu jätkus ka peale ülikooli. Tänapäeval on biheiviorismist saanud moeteadus. Olin lugenud Pavlovit ja Freudi, B.F. Skinnerit ja kõiki selle valdkonna tunnustatud teadlasi ja kui aus olla, siis leidsin sealt paljutki, millega nõustuda. Näiteks mõte, et kui koer hüppab üles, siis ta püüab hierarhiat paika panna ja üles hüppamine tähendab sinu paika panemist. Või siis idee, et kui koer trügib esimesena sisse lahtisest uksest või väravast, teeb ta seda veendumaks, et õhk on puhas ja näitamaks, et tema vastutab liidrina oma uru kaitsmise eest.

Samuti mõistsin ja võtsin omaks üksindusahistuse kontseptsiooni. Biheivioristide seisukohast oli mööbli närimine ja kodu lammutamine kindel märk sellest, et koer on omanikust lahusoleku tõttu stressis. Kõik need ideed olid loogilised ja andsid mulle palju. Kuid midagi oli siiski puudu. Küsisin endalt pidevalt: miks? Kuskohast koer oma info saab? Nii paranoiline, kui ma ka endale juba ei tundunud, jätkasin nuputamist – miks on koer oma omanikust nii sõltub, et temast eemalolek tekitab stressi? Siis ma seda veel ei teadud, kuid ma lähenesin olukorrale vale nurga alt.

Pole vale väita, et mu suhtumine koertesse – ja oma ellu – muutus ühel pärastlõunal 1990ndal aastal. Selleks ajaks töötasin juba ka hobustega. Eelmisel aastal oli mu sõber Wendy Broughton, kelle võidusõiduhobuse Chinaga ma juba mõnda aega ratsutanud olin, mult küsinud, kas mul oleks huvi minna vaatama Monty Robertsi nimelist ameerika kauboid. Kuninganna oli ta Inglismaale kutsunud, et mees demonstreeriks oma teedrajavat tehnikat hobustega suhtlemisel. Wendy oli näinud, kuidas ühel oma demonstratsioonesinemisel oli ta kolmekümne minuti jooksul täiesti ratsastamata hobusele peale pannud sadula, rakmed ja valjad. Kindlasti oli see eemaltvaadatuna väga muljetavaldav, ent Wendy jäi skeptiliseks. „Küllap on ta selle hobusega varem harjutanud,“ arvas ta, olles veendunud, et etteaste oli kõigest juhuslik vedamine.

1990 aastal sai Wendy võimaluse asjas ise veenduda. Ta oli vastanud kuulutusele, mille Monty Roberts oli pannud ajakirja „Horse & Hound“[1]. Ta oli organiseerimas järjekordset avalikku esinemist ja otsis kaheaastaseid hobuseid, keda polnud varem kunagi saduldatud ega ratsastatud. Monty võttis vastu Wendy pakkumise kasutada tema puhtatõulist pähklikarva mära Ginger Rogersit. Tegelikult nägi Wendy selles pigem väljakutset kui pakkumist. Ginger Rogers oli erakordselt põikpäine hobune. Olime omavahel kindlad, et nüüd on Monty Roberts väärilise vastase leidnud.

Sõites ühel ilusal päikselisel suvepäeval Wood Green’i loomaparki St. Ives’is, Cambridgeshire’s, püüdsin hoida oma meeli erapooletu ja avatuna, eriti seetõttu, et mul on tohutu austus kuninganna teadmiste vastu oma loomade, eriti hobuste ja koerte kohta. Uskusin, et kui juba kuninganna seda meest usaldab, siis on ta vaatamist väärt.

Küllap on nii, et kui kuulete sõna ’kauboi’, ilmuvad teie kujutluspiltidesse John Wayne ja muud üle-elu-suurused tegelased stetsonites ja nahksääristes, rajades teed läbi elu sülitades ja vandudes. Kuju, kes tol päeval väiksearvulise pealtvaatajaskonna ette ilmus, ei saanud sellest klišeest enam kaugemal olla. Kandes lamedat džokimütsi, kena mereväesärki ja beeže kottpükse, nägi ta pigem inglise džentelmeni moodi välja. Temas ei olnud midagi häbematut või kärarikast. Ta oli hoopis vaikne ja peaaegu olematu, kuid kahtlemata oli temas midagi karismaatilist ja ebatavalist. Kui ebatavalist, see selgus pea.

Istusime umbes viiekümnekesi keset ratsutamisareeni ümber ümmarguse aediku. Monty alustas paarilauselise sissejuhatava selgitusega oma meetodi kohta ja kõneles lühidalt sellest, mida ta meile näitama hakkab. Esialgsed ended polnud head. Ginger Rogers oli Monty teadmata tema taha hiilinud. Monty kõne ajal hakkas hobune aeglaselt pead noogutama, justkui sarkastiliselt nõusolekut teeseldes. Kõik purskusid naerma.

Kui Monty ümber pöördus, siis jäi Ginger Rogers liikumatuks. Kui mees oma juttu jätkas, hakkas hobune teda taas osatama. Vaatasime Wendyga üksteisele tähendusrikkalt otsa. Olen kindel, et mõtlesime üht ja sama: mees on endale liiga suure portsu kahmanud. Kui Monty kohendas oma vööd ja alustas oma tavapärast tegevust, siis istusime justkui ilutulestiku algust oodates.

Täpselt kakskümmend kolm ja pool minutit hiljem olime valmis oma sõnu sööma. Just niipalju kulus Montyl aega, et Ginger Roberts mitte ainult maha rahustada, vaid ka tema seljas ratsutada, kontrollides mängleva kergusega hobust, keda meie kindla teadmise kohaselt polnud keegi kunagi saduldanud ega tema seljas sõitnud. Olime Wendyga tummaks löödud. Kõik, kes meid tol päeval nägid, võisid märgata meie nägudel tohutut hämmeldust. Olime peale seda pikka aega šokiseisundis. Vestlesime sellest veel mitu päeva tagantjärgi. Wendy sai peale imepärast esinemist ka Montyga juttu ajada ning ehitas endalegi koju samasuguse ümmarguse aediku, hakates tema nõuandeid koheselt ellu viima.

Mulle tundus, justkui oleks keegi valguse süüdanud. Nii palju asju sai korraga selgeks. Monty tehnika, nagu terve maailm nüüd teab, seisneb hobusega kontakti loomises, ehk tema enda sõnul ’ühenduse saamises’. Ümmarguses aedikus seistes andis ta sisuliselt hobusele edasi teate hobuse enda keeles. Tema meetod põhineb eluaegsel tööl hobustega ja nende jälgimisel oma loomulikus keskkonnas. Tema meetodi juures on kõige muljetavaldavam, et seal ei ole kohta valul ega hirmul. Tema seisukohaks oli, et kui sa ei saa hobusega kontakti, on su tegevus puhas jõukasutamine, oma tahte pealesurumine. Fakt, et teda saatis asju teistmoodi tehes edu, sai ilmselgeks, kui nägime, kuidas ta hobuse usalduse võitis. Vaadates sel päeval tema üksmeelset koostööd loomaga, mille ta saavutas hobust vaadates ja kuulates, millised signaale hobune talle saadab, olin kindel, et mees on selle saladuse ’lahti häkkinud’. Ta saavutas hobusega nii hea kontakti, et loom lubas endaga kõike teha. Kusjuures puudus igasugune vägivald, surve või jõukasutamine: hobune tegi kõike kaasa vabatahtlikult. Üritasin välja mõelda, kuidas seda saavutada koertega? Olin kindel, et see on võimalik, arvestades asjaolu, et koerad on olnud meie kaaslased jahipidamisel ning meid seob palju tihedam ajalooline side. Peamine küsimus oli: KUIDAS?

 


 

[1] „Hobune ja koer“