Fortuneia

Siin on Claudia Hahlbecki video tema koerast Carast, kellel on diagnoositud degeneratiivne müelopaatia. Esimesed nähud ilmnesid 7 aastaselt; videos on Cara 8 aastane ehk video on tehtud 11 kuud pärast diagnoosimist.

Degeneratiivne müelopaatia ehk DM on pärilik progresseeruv seljaaju haigus, mis võib avalduda iga tõugu ja ka tõuta koeral vanemas eas ning mille tunnuseks on esmalt tagajäsemete koordinatsioonihäired ehk ataksia, mis algab vahel ühest, vahel mõlemast jalast, ning väljendub ebakindlas komberdavas kõnnis või tagajalgade lohistamises või jätab mulje artriidist.

Hiljem tekib tagakeha nõrkus, koer ei suuda enam seista. Seejärel tekib tagakeha halvatus, mis levib ajapikku üha kõrgemale ning lõpeb alati surmaga, mis saabub enamasti hingamisseisaku tagajärjel. Haiguse kulg esmastest sümptomitest surmani võib võtta aega keskmiselt 3...12 kuud, kuid on ka koeri, kes on elanud kuni 3 aastat alates esmastest haigusilmingutest.

                                                                             Video of Jules, a BMD suffering from DM, courtesy of Martha McCormick, CT, USA

Halb külg asja juures on see, et sellele haigusele puudub täna ravi. Toetava hooldusega võib koera olukorda veidi leevendada, kuid sageli soovitatakse teha kiiresti progresseeruva haiguskulu korral koerale eutanaasia. 

Hea külg (kui haiguste puhul üldse midagi „heaks“ võib nimetada) on see, et see seisund ei põhjusta koerale valu. (Nii et kui tekitada hüpoteetiline olukord, kui oleks võimalus valida kahest halvast vähem halb surma põhjus, siis tegelikult on DM koera jaoks oluliselt vähem piinarikas kui bernide seas nii laialt levinud vähkkasvajad.)

Haigus avaldub tavaliselt alles üle 7 aasta vanustel koertel (enamasti on täheldatud avaldumist 8...14 aastastel ja vanematel koertel). Seetõttu ei ole DM surma põhjusena bernide seas märkimisväärselt levinud, kuna berni alpi karjakoerte keskmine eluiga jääb alla 8 aasta, ning tihtipeale surevad koerad hoopis muul põhjusel enne kui DM ilmingud üldse avalduda jõuavad.

Haigust põhjustab seljaaju valgeolluse degenereerumine. Valgeollus sisaldab kiude, mis juhivad ’kahesuunalise maanteena’ käsuimpulsse ajust jäsemetesse ning tajuimpulsse jäsemetest ajju. Haiguse käigus tekib autoimmuunne põletik - koera loomulikud kaitsemehhanismid pöörduvad närvikoe vastu, mis kahjustabki närvisüsteemi. Degeneratsioon seisneb nii närvilõpmeid ümbritseva müeliinikihi kahjustumises kui ka aksonite täielikus hävimises, mistõttu tekivad ’lühised’ seljaaju ja jäsemete infovahetuses.

DM on geneetiliselt edasi kanduv haigus. 2008. aasta teisel poolel töötati välja ja sertifitseeriti USAs geenitest, mille abil on võimalik DNA analüüsiga välja selgitada koera haiguskandvus. Testi tulemuste põhjal jagunevad koerad kolme rühma:

1) ’puhas’ ehk ’clear’ (mõningas kirjanduses ka ’normal’);

2) ’kandja’ ehk ’carrier’;

3) ’riskigrupp’ ehk ’at risk’ (mõningas kirjanduses ka ’affected’). 

’Puhtad’ ning ’kandjad’ ei haigestu ise kunagi sellesse haigusesse; tõenäosus kunagi haigestuda on vaid ’riskigrupi’ koertel.

Milline on aga haiguse pärandumismehhanism?

Iga loode saab oma vanematelt kaasa geenikomplekti. Igas komplektis on 2 alleeli – üks emalt ja teine isalt.

’Puhas’ on koer, kes on saanud mõlemalt vanemalt kaasa terve alleeli, s.t. mõlemad geenialleelid on puhtad. Teda see haigus ei ohusta. ’Puhas’ vanem annab omalt poolt järglasele edasi ainult ’puhta’ alleeli, seega saavad tema järglased olla (sõltuvalt ka teisest vanemast) ainult kas ’puhtad’ või ’kandjad’, kuid puudub võimalus ’riskigruppi’ kuuluva järglase sünniks. Ehk teisisõnu, ’puhta’ vanema otsesel järglasel on vähemalt üks alleelidest igal juhul puhas, mis seniste uurimuste põhjal haiguse väljalöömise välistab.

’Kandja’ on koer, kes on saanud ühelt vanemalt terve alleeli, kuid teiselt vanemalt kandva alleeli, ehk siis tema kahest alleelist üks on puhas, teine mitte. Teda ennast see haigus samuti ei ohusta. Oma otsestele järglastele võib ’kandja’ koer edasi anda nii puhta kui ka kandva alleeli, võimalus on 50/50. Olenevalt teisest vanemast võivad ’kandja’ koera järglased kuuluda ükskõik millisesse neist kolmest rühmast.

’Riskigrupi’ koer on saanud kandva alleeli mõlemalt vanemalt. Nendest kolmest loetletud rühmast on riskigrupi koerad ainsad, keda see haigus võib vanemas eas reaalselt ohustada (võib, aga ei pruugi!). Selline koer annab omalt poolt järglastele edasi ainult kandva alleeli. Seega saavad tema järglased olla (sõltuvalt ka teisest vanemast) ainult kas ’riskigrupp’ või ’kandja’, kuid puudub võimalus ’puhta’ järglase sünniks, kuna ’riskigrupi’ koera otsesel järglasel on vähemalt üks geenialleelidest igal juhul kandja. 

Punnett’i diagrammi kasutades võib ennustada aretustulemis järgmisi protsente (kasutusel on alleelitähised ’N’-normal e. puhas ja ’A’-affected e. kandev):
· Kui mõlemad vanemad on puhtad (N/N), siis on ka kõik kutsikad puhtad (N/N).
· Kui üks vanem on kandja (N/A) ja teine on puhas (N/N), siis laias laastus 75% kutsikaid on puhtad ning 25% kandjad.
· Kui mõlemad vanemad on kandjad (N/A), siis ca ~ 25% kutsikatest on puhtad (N/N), 50% on kandjad (N/A) ning 25% on riskigrupp (A/A).
· Kui üks vanem on puhas (N/N) ning teine vanem on riskigrupp (A/A), siis on kõik kutsikad kandjad (N/A).
· Kui üks vanem on kandja (N/A) ja teine on riskigrupp (A/A), siis ca ~ 25% kutsikatest on kandjad ning 75% on riskigrupp (A/A).
· Kui mõlemad vanemad on riskigrupis (A/A), siis on ka kõik kutsikad riskigrupis (A/A).

Kuna USA-s esines juhtumeid, kus testitult 'puhas' või 'kandja' haigestus siiski degeneratiivsesse müelopaatiasse, hakati geene veel kord lähemalt uurima, ning leiti, et berni karjakoertel põhjustab seda haigust veel teinegi geen - SOD1B (mis on omakorda algse DM-i põhjustava geeni SOD1 - superoxide dismutase 1 - mutatsioon). Ehk siis bernide puhul tuleb koertele teha 2 testi, et veenduda koera DM staatuses.

Nii SOD1 kui ka SOD1B omavad koosmõju, ehk siis kui koer on kandja mõlemale geenimutatsioonile, on tegu riskigruppi kuuluva koeraga.

SOD1B on praegu tehtud testide analüüsimise põhjal siiski oluliselt vähem levinud. SOD1B mutatsiooni on seni leitud alla 5% testitud bernidest, seevastu kui SOD1 on leitud üle poolte testitud bernidest (nii kandjate kui riskigrupi arvestuses).

SOD1B on mutatsioon, mis esineb ainult tervel geenil, ehk siis kui koer on SOD1 geeni põhjal (DM) riskigrupp (ehk siis tal ei ole kumbki geenialleel terve, mõlemad on muteerunud), siis tal ei saa lisaks esineda SOD1B mutatsiooni (SOD1B mutatsiooni jaoks on vajalik vähemalt üks terve geenialleel), ehk SOD1 geeni riskigrupi koerad on alati SOD1B puhtad.

Kuidas DM-i diagnoositakse?

Diagnoos on nn ’välistav’. Esmalt otsitakse tagakeha nõrkusele teisi põhjuseid (nii neuroloogilisi kui ka luid-liigeseid puudutavaid), kasutades erinevaid analüüse ja diagnostikavõimalusi. Oluline on leida hea loomaarst/neuroloog. Lõplikult kinnitab diagnoosi ainult seljaaju mikroskoopiline uurimine (enamasti alles lahkamisel), millest on näha kõrvalekaldeid, mis on iseloomulikud just DM-ile ning mitte muudele seljaaju mõjutavatele haigustele.

Meeles tuleks pidada, et DM ei ilmne kunagi äkki, nn ’üleöö’, vaid haiguse progresseerumine on pikaajalisem. Kui koer ühel päeval on krapsakas, reibas ja liikuv, kuid teisel päeval ei võta tagajalgu alla, ei ole tegemist DM-iga, vaid tuleks otsida muid põhjuseid. Samuti ei ole tõenäoline haiguse avaldumine noortel, alla 5 aastastel koertel. (Samas on teada erandjuhtum, kui haigus diagnoositi 3 aastasel saksa lambakoeral.)

Abi võib olla ka DM geenitestist. Kui avalduvad tagakeha hälbed, kuid koera geenitesti tulemus on 'clear' või 'carrier', saab DM kahtluse kõrvale jätta ning keskenduda muude põhjuste otsimisele. Kui aga geenitesti tulemus on 'at risk', võib tegemist olla DM-ga.

Mis võib veel DM-ile oma sümptomite poolest sarnaneda?

Haigusseisundeid, mis mõjutavad tagajalgade liikumist ja koordinatsiooni, on mitmeid. Kuna aga neist enamik on rohkem- või vähemedukalt ravitavad, tulekski teha taoliste sümptomite esinemise puhul põhjalikud uuringud, et mitte koera ennatlikult ’maha kanda’.

Kõige sagedamini mõjutab tagakeha selgroodiski väljasopistumine või murdumine. Selgroodiskide ülesandeks on lülidevahelise vetruvuse tagamine. Paigalt liikunud disk võib aga seljaajule survet avaldada ning seeläbi põhjustada nii nõrkust kui ka halvatust. Rohkem esineb seda lühijalgsetel pikaseljalistel koertel. Enamasti aitab diski ebaõiget asendit tuvastada röntgenipilt, kuid kasutatakse ka kompuutertomograafiat või magnetresonantsuuringuid.

Samuti võivad sarnaseid sümptomeid anda artriit, düsplaasia jm liigeseprobleemid, kasvajad, tsüstid, meningiit jm infektsioonid, vigastused või ajuveresoone lõhkemine. Enamasti on neid võimalik erinevate veterinaardiagnostiliste meetoditega välja selgitada.

Kuidas DM-i ravida?

Kahjuks täna ei ole sellist ravi leitud, mis võimaldaks välja löönud haiguse progresseerumist peatada või aeglustada. Ainus, mida omanik saab teha, on koera jälgida (koer ei tunne tagakehas valu ega muid aistinguid, mistõttu tuleb olla tähelepanelik võimalike vigastuste ning põletike suhtes) ning tema olemine kuni eutanaasiani või loomuliku surmani võimalikult rahulikuks ja meeldivaks muuta. Abiks on massaazh, füsioteraapia (ujumine), mõõdukas füüsiline koormus, ülekaalu vältimine, ratastool jm.

Õnneks aga on välja töötatud geenitest, mis aitab kasvatajatel teha paremaid aretusotsuseid tulevasi põlvkondi silmas pidades. Kindlasti ei peaks ’kandvaid’ ega ’riskigrupi’ koeri aretusest täielikult välja jätma, tuleb vaid neile leida sobivad partnerid. Aretuse puhul on alati risk, et keskendudes üheainsa ’ohu’ elimineerimisele aheneb geenibaas pöördumatult ning pikemas perspektiivis võivad välja lüüa hoopis uued ja tõsisemad hädad. Hea on lihtsalt aretuses kasutavatest koertest võimalikult palju teada ning omada võrdlusmaterjali ja taustainfot ka koera pesakonnakaaslaste jt sugulaste kohta. Ühe vea tõttu ei maksa iial muidu kvaliteetset koera aretusest välja jätta; tasakaalustatud aretusprogrammis tuleb otsused siiski teha koerte kõigi teadaolevate vigade versus heade omaduste valguses. 

Kui levinud on DM?

Algselt peeti seda haigust iseloomulikuks ainult saksa lambakoertele. Mõnikümmend aastat tagasi kutsuti seda vahel kirjanduses ka ’saksa lambakoera müelopaatiaks’.

Ent nüüd, esimestel aastatel pärast vastava DNA testi loomist, on OFA andmetel leitud DM kandvusega geene rohkem kui 75 koeratõus ning samuti ka tõuta koertel. Enam esineb haiguskandvust saksa lambakoertel, bokseritel, welsh corgi cardiganidel ja pembroke’idel, chesapeake bay retriiveritel, kerry blue terrieritel, rodeesia ridgebackidel, berni alpi karjakoertel ning standardpuudlitel. Haigust esineb emastel ja isastel ühepalju.

Nagu juba öeldud, ei ole DM berni alpi karjakoerte seas surma põhjusena levinud, eelkõige seetõttu, et tegemist on ’kõrge ea haigusega’. Seetõttu ei maksaks DM-i üle dramatiseerida, seda enam, et see seisund ei ole koerale valu tekitav ega nõua pikaajalist kallist ravi. DM on lihtsalt üks väga paljudest nüanssidest, mida aretusvalikute tegemisel silmas pidada.

USA statistika berni alpi karjakoerte DM geenitestide osas on järgmine: 

Kõigi tõugude DM esinemise statistikat näeb sellelt veebilehelt: http://www.offa.org/dnateststats.html

Eestis sündinud või siia imporditud bernidele on seni DM DNA-teste tehtud alles vähe, kuid esimesed (teadaolevad) tulemused on järgmised:

Nagu ülalolevatest uuringutulemustest näha, on DM-i kandva geeni esinemine meie tõus küllaltki levinud. Samuti on sarnane USA ja Eesti tulemuste jaotuse läbilõige - üle poole kõigist bernidest on kas kandjad või riskigrupp. Seetõttu tuleb meil õppida võtma DM-i kandvust kui levinud nähet, mille esinemist on võimalik piisava informeerituse korral pikemas perspektiivis mõnevõrra vähendada, kuid tõenäoliselt mitte kunagi täielikult elimineerida. Teadlike aretusvalikutega saab vähendada riskigruppi kuuluvate kutsikate (keda see haigus ainsana kunagi ohustada võib) sündimise tõenäosust - paarilise valikul piisavat infot omades on võimalik igal koeral saada pesakond, kus mitte ühtegi kutsikat ei kuulu riskigruppi.  

Loodetavasti hakatakse ka Eestis seda uuringut oma bernidele (eriti aretuskoertele) tulevikus rohkem tegema, seda enam, et testi tegemine on lihtne ja kõigile kättesaadav. 

Kuidas saab koera testida?

Kui selle artikli lugemisel tekkis kellelgi huvi ka oma koerale DM suhtes DNA test teha, tuleks alustada näiteks siit (kuigi on ka mitmeid alternatiive):
www.gensoldx.com

Gensol'is on saadaval nii SOD1 (nn standard DM test) kui ka SOD1B test (bernidel esinev geenimutatsioon). Parim lahendus on tellida mõlemad testid, kuid kui soovite valida neist ühe, siis soovitan SOD1 ehk DM test, kuna see defektne geen on kordades enam levinud.

Testi tellimise tehing on sarnane tavalisest internetipoest ostu sooritamisega. Ostukorvi tuleb asetada vastav DM test. Iga koera kohta tuleb asetada ostukorvi eraldi test; mõlema geenimutatsioon testimissoovi korral iga koera kohta 2 eraldi testi.

Seejärel tuleb ankeet ’Save’ nupule vajutades salvestada ning teha järgmine valik edasi liikumisel lähtuvalt sellest, kas soovitakse tellida veel teste või siirduda edasi ostu eest maksma. Maksmine toimub krediitkaardiga või Paypal'is.

Seejärel saadetakse tellija e-mailile kinnitav viide, mille abil saab tellimuse postis liikumist internetis jälgida.

Umbes paari nädala pärast jõuab tellijale postiga koju testimiskomplekt, mis koosneb ingliskeelsest proovi võtmise juhendist, koera ankeedist ning proovivõtmise abivahendist. Enne põseproovi võtmist ei tohi koer olla söönud-joonud umbes tund aega (ega närinud aineid/esemeid, milles võiks sisalduda teise olendi DNA, nagu näiteks kuivatatud seakõrvad, lehma sääreluud jm toortoit). Põseproovi võtmiseks on komplektis kaasas puuvillotsaga plastikpulk (nn vatipulk). Puuvillaosa tuleks panna koerale põske ning mööda põse limaskesta 20-30 sekundit hõõruda, et see märguks sülje ning limaskestarakkudega (ainult limaskestarakud sisaldavad DNA-d, mitte sülg ise). Kui testitavaid koeri on mitu, tuleb iga koera / iga testi puhul kasutada eraldi vatipulka.

Kui DNA kogumine õnnestus, võib jätta testpulga tunniks-pooleteiseks toatemperatuuril tuuletusse kohta kuivama. Kui korraga on kuivamas rohkem kui ühe kora testid, tuleks jälgida, et need omavahel kokku ei puutuks. Kuivamisaja pikkus ei ole määratud – oluline on vaid, et ümbrikusse asetades oleks testpadi kuiv, kuna DNA säilib kuivas keskkonnas paremini kui niiskes.

Testpulga(d) kuivanud proovi(de)ga saab USA laborisse tagasi saata tavalise tähitud kirjaga lähimast postkontorist. Ümbrik on labori poolt pakis kaasas, kuid markide eest tuleb ise postkontoris tasuda.

Kui test(id) on laborisse pärale jõudnud, saab tulemused/sertifikaadid 48 h jooksul enda e-mailile.

Juhul kui keegi soovib oma koera testida, kuid ei tunne ennast ingliskeelses internetimajandamises väga kindlalt, võib pöörduda minu (Riina Jürgens, kennel Fortuneia) või veterinaar Heli Jürindi (kennel Margarita Nigra) poole. Aitame :)

Internetimaterjalide põhjal koostanud Riina Jürgens

Allikad:

http://www.caninegeneticdiseases.net/DM/resrchDM.htm
http://www.caninegeneticdiseases.net/DM/basicDM.htm
http://www.offa.org/breedstats/BMD.pdf
http://www.pnas.org/content/early/2009/02/02/0812297106.full.pdf+html
http://en.wikipedia.org/wiki/Canine_degenerative_myelopathy
http://en.wikipedia.org/wiki/Punnett_Square

Video credits: Claudia Hahlbeck & Bernese Mountain Dog Cara