foto1 foto2 foto3 foto4 foto5


Bernese Mountain Dogs
Estonia - FCI - EKL - ESAKT
kennel Fortuneia

Fortuneia

The Future Belongs To Those Who Believe In The Beauty Of Their Dreams

 

Bernikutsikate kaalutabel esimesel eluaastal:

Vanus kuudes

1

2

3

4

5

6

7

8

9

10

11

12

Miinimumkaal

2,5

6

11

15

20

25

30

34

36

37

38

39

Keskmine kaal

3,5

8

14

20

26

32

36

39

41

42

44

45

Maksimumkaal

4,5

10

17

26

33

38

42

45

47

49

51

52

Emaste kutsikate kaal jääb tavaliselt keskmise ja madalaima kaalu vahemikku; isaste kutsikate kaal aga keskmise ja kõrgeima kaalu vahemikku.

 

Berni Karjakoer saab tähelepanu kõikjal, kuhu ta läheb. Jalutuskäik temaga toob tihti kaasa küsimusi, mis tõugu see koer on või hoopis tunnustava äratundmisrõõmu. Sabaliputades ja peremehelt kiire pilguheitmisega luba küsides tervitab bernikas kõiki inimesi nii entusiastlikult, justkui ta oleks autogramme jagav tõusev täht. Need, kes tõugu ei tunne, küsivad sageli, kas tegu on musta bernhardiiniga. Kui vastata, et ei, see on berni karjakoer, noogutab küsija mõtlikult pead ja möönab:"Oo jaa, permi karjakoer, jaa-jaa..." :)

Berni karjakoer on pärit Šveitsist, Berni kantonist. Neid peeti mitmeotstarbeliste talukoertena - koera ülesannete hulka kuulus näiteks loomade karjatamine, juustu- ja piimakärude vedamine, vara valvamine ning loomulikult pakkusid nad lihtsalt seltsi. Nii ongi ajapikku välja kujunenud heatujuline töökoer, kellel on siiras soov meeldida ja inimeste seltsis viibida. Tõu ajaloost on eestikeelne pikem ülevaade Inna Tolli kodulehel. Eve Tamme kodulehel on väga hästi kirjutatud bernide igapäevaelust ja söötmissoovitustest.

Kõige olulisem komponent berni karjakoera maailmas on tema pere ning kontakt oma inimes(t)ega. Ta tahab südamest kaasa teha teie igapäevaseid toimetusi, pakkudes vastutasuks rõõmu targa, rahuliku ja õnneliku koera seltskonnast. Ärge valige endale berni karjakoera, kui teil on vaja lihtsalt majavalvurit, kes elab ainult õues ning kellega puutute kokku üks või kaks korda päevas, kui talle süüa viite. Paksu kasuka tõttu sobib ta loomulikult ka aastaringselt õues elama (minu bern ei tulnud tuppa ööbima ka ligi kolmekümnekraadise pakasega), ent siiski  tahab ta vahel toas teleka ees kuivatatud naharulle nätsutada, köögis erutusega liha praadimist jälgida, vannitoas salamahti seepi nuusutada ja ninapidi juures olla, kui ahju kütate. Kui tooni võrra tumedamad käpajäljed teie valgele pärsia vaibale ei sobi, ei sobi teile arvatavasti ka berni karjakoer. Samas ei maksa temast ka ainult toakoera teha, kes saab õue ainult pissimise eesmärgil. Berni karjakoera uhke siidine kasukas kaotab korteris elades osa oma ilust ning peale selle paigutub koera seljast sujuvalt üle teie vaipadele, diivanitele ja riietele.

Bernikate suhtlusarsenali kuulub mitmeid tüüpilisi liigutusi. Üheks suhtlusvahendiks on esikäpad. Juba varasest kutsikapõlvest peale ütleb bernikas esikäpa tõstmisega tere. Või: ma ei taha. Või hoopis: kuidas oleks nüüd ühe väikse paiga? Käpakergitamine on bernika jaoks rahu sümbol teiste koertega suhtlemisel. Suuremaks kasvades hakkab ta silitusi nuruma koonuga küünarnukki müksides - olete selle üle hommikulauas kohvi juues kindlasti erakordselt vaimustuses ;) Veel on neil koertel kombeks otsida füüsilist kontakti - nad suruvad end vastu teie külge, istuvad teile jala peale või üritavad sülle ronida (ka viiekümnekilone bernikas on hingelt pisipehme sülekoer). Alguses mahub sülle terve koer, seejärel pool koera ninga aasta pärast võib-olla ainult veerand, kuid koer ise ei pea sellist pisiasja sugugi oluliseks ning üritab ikka. Taolist käitumist ei maksa bernika puhul pidada domineerimisvajaduseks, vaid niiviisi väljendab koer sõnatul viisil oma kiindumust ja lojaalsust. Bern on loomult pigem alluv, kui domineeriv. Näiteks ravimite manustamine nii esimese kui tagumise otsa kaudu pole tema puhul reeglina probleem - "kui peab, siis peab, oeh..."

Intelligentsus, soov inimesele meeldida ja kannatlik meel teeb temast suurepärase kaaslase erinevateks tegevusteks. Kuulekuskoolitus, agility või muu sport koos koeraga võib osutuda palju meeldivamaks elamuseks, kui esmapilgul kahtlustadagi oskate. Siiski peab alati arvestama asjaolu, et koera energia on peaaegu piiritu, samuti sitkus ja võhm, ent kiiresti kasvava koera puhul on eriti esimesel eluaastal oluline vältida suurt füüsilist koormust, hüppeid ja kõrgest trepist käimist. Kerge lühiajaline sörk metsas ei tee paha, kuid treeningu mõttes jalgratta kõrval jooksmine on vastunäidustatud. Lehekülje alguses toodud kaalutabelist on näha, kui kiiresti väikesest mõmmikust suur karu kasvab. Sellega seoses tuleb hoolikalt tähelepanu pöörata liigeste tervishoiule, mis laias laastus seisneb liigse koormuse vältimises ja õiges toitumises. Eriti hästi sobib berni karjakoer inimesele, kes tunneb puudust rahulikest jalutuskäikudest värskes õhus, kuid seni on puudunud meeldiv kaaslane, kes seda regulaarselt teha viitsiks. Kuna koer naudib inimeste abistamist ja tema esivanemad töötasid põlvest põlve veokoertena, sobib bernikas lastele kelgukoeraks (mitte küll esimesel eluaastal, kui liigesed alles kasvava keha koormusega kohanduvad) või jalgsimatkadele pakikandjaks, kui harjutate teda eelnevalt sobivat seljakotti kandma. Nad ei ole küll loomu poolest vesikoerad, ent nii mõnelegi bernikale meeldib ujuda. Automatkad koos uute kohtade avastamisega on põnevaks vahelduseks ka ilma koerata, ent koeraga koos võite hakata ümbruskonda hoopis teise pilguga nägema. Autosõidu puhul ei saa üle ega ümber turvalisusest - kuna tegemist on suurt kasvu koeraga, on eriti oluline, et tal oleks autos oma koht, kus ta on turvaliselt kinnitatud.

Suvel ei tohi koera autosse üksi jätta, sest ka vaatamata varjulisele parkimiskohale või osaliselt avatud akendele võib õhk salongis kiiresti rikkaliku kasukaga koerale surmavalt kuumaks muutuda. Samuti tuleb hoiduda palava suveilmaga otsese päikese käes viibimisest, kuna berni paks musta värvi kasukas muutub päikesekiirte mõjul kiiresti tulikuumaks. Värske, puhas, jahe joogivesi peab olema pidevalt saadaval nii toas kui õues. Tulevane koeraomanik peab valmis olema selleks, et enese jahutamiseks kaevab koer kuumal ajal maasse auke; samuti meeldib talle toiduülejääke ja muid maiuspalu maha matta. Kuidas suhtub sellisesse vägivalda teie aastaid püüdlikult hooldatud peen inglise muru? Te mõelge, mõelge sellele, enne kui koera võtate. Pidage enne nõu nii muru, lillepeenarde kui elupuudega. :)

Laste seltskonda on bern justkui loodud. Nad suudavad edukalt kohandada oma taluvusläve nii, et see vastaks inimlapse vanusele ja võimetele. Samas võib juhtuda, et koer lükkab oma suure koguga lapse pahaaimamatult pikali, nii et vanemate valvas silm kulub siiski marjaks ära. Kui laps oma näpu liiga sügavale koera ninna või kõrva topib, jalutab koer lihtsalt pisut eemale.

Nagu iga teinegi koer, vahetab ka bernikas vähemalt kord aastas karva. Enamasti juhtub see kevaditi, kui ilmad muutuvad soojemaks, kuid mõningatel juhtudel võib see aset leida hoopis koera sünnipäeva paiku. Selle põhjuseks on asjaolu, et koer kasvatab just umbes aastavanusena omale selga esimese nn täiskasvanukasuka. Karvavahetus ei kesta enamasti aastaringselt. Kui protsess on juba pihta hakanud, saab seda kiirendada põhjaliku pesemisega (s.h. palsami kasutamine, et kasukas oleks premini kammitav) ja sellele järgneva harjamise-kammimisega. Harjamist tuleb seejärel jätkata iga päev, seni kuni hari jääb karvadest enam-vähem puhtaks. Minimaalne harjamissagedus muul ajal on vähemalt kord nädalas, soovitavalt sagedamini. Pestakse berne nii harva kui võimalik, enamasti enne näitust või siis märkimisväärse määrdumise korral (on koeri, kellele meeldib ennast võikate haisudega kokku määrida, kui põhjalikult omanik teda peale seda küürib, sõltub omaniku närvikavast:). Pesemisel on oluline kasutada koertele mõeldud tooteid, mitte tavalist seepi või inimestele mõeldud juuksehooldusvahendeid. Koera, kes näitustel ei käi, võiks ka ikkagi pesta vastava šampooniga vähemalt kord aastas, et vabaneda tolmust, vanast rasust ning spetsiifilisest lõhnast, mis ajapikku paratamatult tekib (eriti, kui toidusedel on valgurikas), ning taastada kasuka isepuhastusvõime. Samas võib liiga sage pesemine ja/või valede karvahooldusvahendite kasutamine isepuhastusvõimet hoopis vähendada. Kuna tegemist on suure, kohevakarvalise koeraga, kulub tema põhjalikuks pesemiseks, kuivatamiseks ja harjamiseks tunde. Parem on selleks broneerida terve päev. Et peremehe pesusoov ei tuleks täiskasvanud koerale ebameeldiva üllatusena, peaks teda juba kutsikapõlves sooja duši ja fööniga harjutama, pestes näiteks ainult väiksemaid piirkondi korraga, kasvõi ainult kõhu alt või saba piirkonnast.

Berni karjakoer ei ole füüsilise aktiivsuse koha pealt väga nõudlik, mida aga ei saa öelda vaimse aktiivsuse kohta. Kui koera ainsaks meelelahutuseks on sörkimine päevade kaupa ühest aianurgast teise ja tagasi, lisab ta sellele õige pea ühe haugatuse iga kolme sekundi tagant. Nii et igavuse ja üksinduse käes vaevlev bernikas on põhimõtteliselt võimeline haukuma mitu tundi järjest. Auhh ja vaikus, auhh-auhh ja vaikus. Auhh ja vaikus, auhh-auhh ja vaikus. Ja niiviisi näiteks õhtul kella neljast üheteistkümneni välja. Seega mõelge enne koera võtmist aegsasti läbi, kas saate iga päev tunni või paar koeraga tegelemisele pühendada. Bern on tegelikult väga tark ning õpib kiiresti, kui inimestel on püsivust temaga tegeleda. Mida rohkem ajugümnastikat te talle pakute, seda rahulikum, vaiksem ja rahulolevam koer teil aias ringi tatsab.

Vaata ka:

http://www.kennelliit.ee/est/standardid/berni_alpi_karjakoer_45.pdf - Berni alpi karjakoera tõustandard

http://bmdcofak.com/illustratesBMD.pdf - Liikumise ja kehaehituse illustreeritud tutvustus


| riinajurgens @ gmail.com | © 2017 Fortuneia  | ewe.tamm @ hotmail.com |.