foto1 foto2 foto3 foto4 foto5


Bernese Mountain Dogs
Estonia - FCI - EKL - ESAKT
kennel Fortuneia

Fortuneia

The Future Belongs To Those Who Believe In The Beauty Of Their Dreams

17.09.2005

Sissejuhatus Porthoselt endalt võiks välja näha umbes selline:”Mängisime parajasti ema ja vendadega üksteise mahamurdmist, kui meie õuele keeras sinine auto, millest välja tulnud inimestele peremees eriti lahkelt “Labas dienas” ütles. Ei tea, kas see tähendab, et nad on mingid tähtsad tegelased või lihtsalt oli peremehel rõõm neid näha? Lähen igaks juhuks nuusutan nad üle, tunduvad kuidagi tuttavad olevat. Ohhoo, nad on isegi nõus meiega mahamurdmist mängima, lahe!

Emale tundus see auto aga hiiglama kahtlane. Ta käis seda mitu korda mõtliku näoga lähemalt uurimas enne kui rahunes. Siis tõsteti mind autosse ja ma olin selle üle väga uhke, sest teised vaatasid kadeda näoga pealt. Alguses oli see täitsa põnev, aga kui auto sõitma hakkas ja teised maha jäid, ehmatasin hullupööra. Müriseb, raputab, lõhnab veidralt ja ümberringi ainult võõrad, appiii! Hirmus oli. Hakkasin päris nutma. Üks inimene püüdis mind lohutada, aga mis on pai või närimiskont omaenda empsi ja vendade kõrval, ümmargune null ma ütlen. Varsti õnneks enam nii hirmus ei olnud, sest väljas vilksatasid mööda asjad, mida ma polnud varem näinud ja pai oli ka üsna mõnus. Kui veel metsas peatus tehti ning ma juua, pissida ja ringi lipata sain, ei olnudki edasine enam nii hull, kui alguses paistis. Aga nutma ajas vahepeal ikkagi.

Sõit oli pikk ja peatusi üsna mitu. Lõpuks ma olin kõigest uuest nii väsinud, et otsustasin—tulgu, mis tuleb, mina igatahes jään magama. Ja edaspidi las peab minu päevikut hoopis inimene.”


18.09.2005

Heakene küll, eks ma kirjutan edaspidi seda päevikut ise, sest koerale sõnu suhu panna on raskem kui ma alguses arvasin :)

Koju saabusime eile hilisõhtul. Piiride ületamine läks lihtsalt, ei tahetud näha ei lemmikloomapassi ega lemmiklooma ennastki. Tutvustasime Porthosele peret, maja ja aeda. Seni, kuni inimesed vaateväljas olid, oli kutsikas üsna rahulik, kuid üksi jääma polnud ta eriti nõus. Lõpuks jäi siiski esikusse magama, kuid paari tunni pärast üles ärgates läks lahti kõvemat sorti kontsert. Käisime teda paitamas ja pakkusime, kas ta tahaks näiteks Vanilla Ninjasse taustalauljaks minna, aga Porthos ei arvanud meie lollidest naljadest midagi, vaid nuttis vahelduva eduga terve öö. Ka täna on hirm üksijäämise ees alles üsna suur, katsume siis kordamööda uut beebit hoida ja lohutada. Õnneks on nutuhoogude vahelt juba näha ka tema päikeselist iseloomu, mänguhoos hüppab meil siin ringi tore, rõõmus ja heasüdamlik mõmmik.

Kasvataja andis meile toidu ja söötmisjuhendid kaasa koos hoiatusega, et kutsikas on ülisuure isuga. Täna pole küll isupoegagi märgata, koer limpsib ainult krõbinate pealt natuke sooja piima ja kogu lugu. Aga küll ta ise teab paremini, millal sööma hakata.

Täna ööseks võtame ta tuppa magama, panin ka enda jaoks madratsi põrandale, et väiksema vaevaga Porthosele tema raskel ajal “sõbra õlga” pakkuda.

 


19.09.2005

Öö oli üllatavalt rahulik, Porthos magas õiglase und ja ei niuksunud, ainult ohkas aeg-ajalt kogu südamest, kui oli pikutamisega uude kohta kolinud.

Tuppa ta ei pissi, hakkab ärevuses ringi tatsama ja eks siis lähme õue. Tänane esimene pissikas oli kell kolm öösel, teine kell kuus. Peale kuut ta enam edasi magama nõus polnud ja üksi aias olema ka mitte. Hmm, tavaliselt ma magan katkestamatult kella kümneni ja võimaluse korral ka kauem, kas nüüd algabki uus elu - öökullina?

Söögiga on juba parem lugu, hommikul ärgates limpsib krõbinatelt piima ära, siis teen natuke hommikusi toimetusi ja lähme pikemale jalutuskäigule. Sealt tagasi tulles sain juba aru, mida kasvataja mõtles, kui ütles, et kutsikad on suure isuga :D Igatahes on tore teda lõpuks rahulikult ja isukalt söömas näha.

Üksi aeda jäädes hakkab koerapoiss jälle viiulit kääksutama, meie enda poolest võiks ta ju seal natuke omaette lärmi lüüa, aga naabritest on kahju. Nii ma siis istungi aias pingikesel päikese käes ja loen ning kuts jälgib mind silmanurgast.

Meie poolt välja pakutud uhkest kuudist ei arva Porthos tänaseni midagi. Pigem keerab ennast paljale maale kerra või magab nohisedes põõsa alla uuristatud mullaaugus. Naabrimees käis mõõtmas ja ütles, et kuudi sissekäik asub veesoonel ja sinna koer ei hakkagi minema. Ootame siiski ümberpaigutamisega mõne nädala, äkki ühelt maalt võtab omaks, kuna “magamistuba” jääb neutraalsele pinnale. Panin koera poolt kaevatud aukudesse heina, et ta päris paljal maal ei magaks. Sama on ka kuudis sees, äkki ühel heal päeval jõuamegi nii kaugele, et kutt magab öösel kuudis.  Saab see vast alles õnnepäev olema! :D


20.09.2005

Porthos jalutab rihma otsas nagu vana mees—ei teinud väljagi, kui kaelarihma kaela panime. Jalutusrihma peale kortsutas küll alguses pisut kulmu, aga rõõm jalutamaminekust kaalus mossitamiseisu üles. Phuh, see läks küll kergelt! Järjekordne positiivne üllatus, olin valmistunud hullemaks.

Auto pagasiosas ta sõita ei taha, õigemini ma ise ei suuda pagasiruumi luuki niiviisi kinni lükata, et tal ükski kehaosa vahele ei jääks. Seetõttu ostsime loomakliinikust spetsiaalse veekindla tagaistmele laotatava teki, mis haakidega peatugede külge pannakse. Traksidega turvavöö külge kinnitatuna istub ta seal nagu vannis, ning kõik asjaosalised on rahul. Ostsime ka suure koti Royal Canin Giant Baby-dog toitu, et seda kasvataja poolt kaasa antud toiduga  tasapisi segama hakata, kuna soovitatud toitu Eestis ei müüda. Krõbinatele lisaks saab ta mõnikord ka lihasaaduste, köögiviljade ja lõheõliga teraviljaputru - kõik läheb alla, mitte küll kohe kui ette pannakse, aga mõne aja jooksul tühjeneb toidukauss justkui võluväel.

Avastasime, et kutsa kasukas jalutavad kirbud ringi. Tegime turjalemääritava kirburohuga tõrjet, eks näis, kas/kuidas mõjub. Loomaarst andis küll julgustavaid lubadusi, et vähemalt kuuks ajaks on kirbumure murtud. Tahaks loota.

Õhtuse tuppatulemisega seoses on ta juba edukalt ära õppinud, et kohe tuppa tormata ei tohi. Istub uksematile maha ja ootab, kuni süles vannituppa viiakse - “käpad puhtaks, käpad puhtaks” tasandil oskab ta juba eesti keelt. ;) Aga üldiselt tahaks, et toas magamine võimalikult ruttu lõpeks, märja koera lõhn toas on selline… nohh… harjumatu asi.


 

25.09.2005

Kõikvõimalikest närimisobjektidest meeldis Porthosele tänaseni kõige rohkem kuivatatud pullipeenis. Seda oli ta nõus nätsutama tundide kaupa, endal õnnis nägu peas. Oleme igasuguseid närimisasju erinevatesse kohtadesse laiali pannud, et koeral huvitav oleks. Üks neist asjadest on mahlakaid aroome eritav suur kuivatatud seakõrv. Seda Porthos alguses natuke nagu pelgas. Kui kõrv talle tee peale ette jäi, siis alguses võpatas, siis tardus ja seejärel hakkas ümber kõrva konnahüppeid tegema ja bassihäälega haukuma. Aga ligineda ei söandanud. Täna sai ta lõpuks oma hirmudest jagu ja nüüd nätsutab kõrva tõelise andumusega. Vahepeal, kui ära tüdineb, siis kaevab käppadega pojengipõõsa alla augu, paneb oma väärtusliku seakõrva sinna põhja ja seejärel lükkab ninaga kuhja jälle kinni. Päris usinasti triigib oma koonuga, et kaevandatud koht kellelegi näha ei jääks. Seejärel jookseb mõne tiiru õues ringi, aga süda vist ei anna rahu—läheb mõne minuti pärast kaevab oma kraami jälle välja ja matsutab edasi. Loomulikult näeb ta ise sealjuures välja nagu söekaevur, valge rõngas koonu ümber on ainult õrnalt aimatav :)

Hääl on tal võimas. Võiks arvata, et paarikuune koer suudab ainult peenikese tenoriga klähvida, aga Porthosel on juba praegu kõlav bassihääl. Eriti ta seda just demonstreerima ei tõtta, haugub ainult siis, kui keegi väravast sisse tuleb, tänaval kõndivad kahe– ja neljajalgsed ei tundu olulised. Võõra võib see A U H H—W A A U H H H ju korraks ära ehmatada, aga kui ta taipab seejärel Porthosele “pluti-pluti” teha, on kutsika süda võidetud ja üritab tulijale käppa anda. Räägime talle, et viisakus viisakuseks, aga päris igaühega südamesõbraks ka ei maksa saada :D. Aga see osa eesti keelest on talle veel täiesti mõistetamatu.

Üksijäämise hirmudest on Porthos kenasti üle saanud, oma aedikus ta eriti olla ei taha, kuid kui terve aed tema päralt on, siis kimab üsna õnnelikuna ringi. Kas või ihuüksi - pole probleemi. Aed meil väga hästi just kindlustatud ei ole, tagant aiast saaks ta hea tahtmise korral heki vahelt läbi pugeda, aga see ei tundu teda huvitavat. Kutsal on oma kindel marsruut, kus ta tatsab, ja kindlasti hõlmab see regulaarset kompostihunniku kontrolli.


29.09.2005

Inimene on Portokale suur iidol. Kõik, mida inimene teeb või sööb, on maailma parim. Kui aias õuna süüa, siis vaatab Porthos sööjat täpselt sellise pilguga - "oo, just see, mida sa sööd, on minu unistuste õun..." Loomulikult on ta erakordselt rõõmus, kui õunasüda talle närimiseks antakse. Pool õuna - veel vägevam. Pirnidest ma üldse ei räägigi.

Eile sadas maha esimene vihm, mida Porthos oma elus nägi. Päris korralik padukas. Esialgu arvas ta nähtavasti, et keegi loobib teda millegagi ja püüdis lõugade lõksudes kõiki ülevalt sadavaid vihmapiisku kinni püüda. Mõne aja pärast loobus ja keeras ennast maja seina äärde paljale mullale allaandnult magama. Aga läheks näiteks kuuti vihma eest varju - mkmm, hoidu taevas selle eest, seda küll mitte. Oleme kuuti närimiskraami ja mänguasju peitnud - ei midagi, läheb sisse, otsib üles, toob välja ja selleks korraks on kuudihuvi jälle möödas. :(

Oktoobri keskel on teine vaktsineerimine + marutaudivaktsiin ning pärast seda hakkame kutsikate suhtluskoolis käima. Senikaua peab kutsikas metsas käbidega või tagaaias varestega suhtlema. :) Suhtlemisvajadus on tal suur ja inimese lähedal olemise vajadus veel suurem. Eriti hommikuti on ta nii ärevil ja energiat täis, et poeks kas või püksisäärest sisse, sest terve öö on ju sisuliselt ilma suhtlemata möödunud. Magab ta ikka koridoris, aga hommikupoole ööd teeme niuksumise peale välisukse lahti, et ta saaks iseseisvalt sisse-välja pendeldada, keegi ei viitsi ju ometi nii varakult kohe täie auruga koeraga tegelema hakata. Öine niuksumine on ikka veel kergelt päevakorras, aga mis seal ikka, kuts ju alles tita kah.


30.09.2005—01.10.2005

Ohhoo, Porthos käib vist oma kanaleid kaudu salaja lugemas, mida ma siia kirjutan. Igatahes täna päeval tuli ta haigutades ja ringutades kuudist välja ning vaatas meid sellise näoga nagu poleks kuudis magamises mitte midagi erilist. Et kah mul asi, mida teie siis mõtlesite?

Õhtul ta tuppa enam ei tulnud, keelitasin mis ma keelitasin, aga tema istus välistrepil nagu Gibraltari kalju. Äkki käppade pesemine käib talle nii kõvasti au pihta, et otsustas parem õue jääda? Või on seal lihtsalt huvitavam—hääled, lõhnad, vaba voli ringi käia? Magasin terve öö lahtise aknaga ja kõrvad kikkis, ise ärevil, et kuidas Porthos üksi hakkama saab. Terve öö valitses sügav vaikus, ainult üksikud koerad klähvisid kusagil kaugemal (huvitav, varem pole ma sellist asja kunagi tähele pannud), kuid kell kuus algas ka Porthose hommik— niuks-auh-niuks-klähv-auuu. Marssisin siis toidupotiga õue ja kiitsin, kiitsin, oh kuidas ma kiitsin Porthos-poissi tema tubliduse eest :)


02.10.2005

Jõudsin siin just hiljuti kiidelda, et näe, koer teab oma aia piire ja välja ei kipu. Võta näpust, täna kimas hekist läbi vanaemale naabri aeda järgi nagu valge sabatutiga rakett. Sellepeale istusime autosse ja sõitsime otsejoones ehitusmaterjalide poodi, ostsime aiavõrku ning –poste ja kopsisime pool päeva aeda teha. Ära tegime! Oma kätega! :) Ja süda ka poole rahulikum, seda enam, et ta ka öösiti üksi väljas— vähe sellest, et ise võib jalutama minna, mine tea, kes hoopis külla võib tulla.

Täna helistas kasvataja. Küsis, kuidas elate ja tuletas meelde, et kutsikale on vaja teha ussikuur, kuna 10 päeva pärast peaks vaktsineerima minema. Suures aiaehitamistuhinas oli see muidugi meelest läinud. Käisin kliinikus ussirohtu ostmas ja seal pakuti võimalust, et kui soovime, võime hoopis kakaproovi viia, nad kontrollivad seda parasiitide suhtes, ja kui on tõesti vaja ussitõrjekuur teha, siis helistavad ja annavad teada. Loobusin siiski sellest võimalusest ning ostsin tuubi Strongholdi, kuna hiljuti tehtud kirbutõrjekuur ei aidanud ja tarvis oli nagunii koer kõigist pisipahategelastest puhtaks saada.

Õhtul hiljem mõtlesin sportlikust huvist kutsikale ja tema otsestele ja kaudsetele ülalpidamiskuludele kulunud summad kokku lüüa. Oi-oi, summa läks juba praegu kosmiliselt suureks, mis siis veel sellest ajast rääkida, kui ta rohkem sööma ja koolis ning näitustel käima hakkab. Aga sõprust ei mõõdeta rahas ega soojamaareisides, mida selle eest saanud oleks. Veelgi enam—need emotsioonid on hindamatud, mida kutsikaga kukerpallitamine annab. Täna just imestasingi, et kuhu on kadunud mu stress? Äkki peaks minema aeda vaatama, kas Porthos on selle mõne pojengipõõsa alla matnud? :P


03.10.2005

Olen juba mitu päeva tasapisi lugenud vana paksu beeþi raamatut pealkirjaga “KOER”. Mõne koha pealt natuke naljakas ja ajast maha jäänud, kuid üldiselt asjalik raamat. Annab koerte koolitamisest väga hea ülevaate. Lähiajal peaks vist hakkama suunamist ja õpetamist poole tõsisemalt võtma, kuna mõnest tobedast kombest on tarvis Porthos kiiremas korras võõrutada.

Esimene on käte, käiste või kinnaste närimine—seni pole aidanud ei hea sõna ega kuri toon, ripub käte küljes nagu takjas. Pakume talle tähelepanu kõrvalejuhtimiseks mänguasju ja närimisliha, peidame käed taskusse, käratame järsult “ei näri” - aga närib ikka. Ja kuidas veel.

Teine probleem on inimeste najale püsti hüppamine. Enamasti on mul aias liikudes sellised riided seljas, et koera poriste käppade jäljed nendel ei pane kedagi minestama. Käisin lausa espetsiaalselt pereliikmetele kuhjade kaupa pakse pükse ostmas, et saaks koeraga ringi trööbata ja jaguks puhtaid pükse igaks päevaks jalga panna. Kui koer läheneb, siis kükitame, et ta ei peaks ühtepuhku kekslema, ja anname talle nii palju tähelepanu kui võimalik. Ühesõnaga—teeme kõike seda, mida targemad inimesed on soovitanud. Seni tulemusteta.

Aga vahel tahaks ju parema riidega ka väravast välja minna. Üldiselt seda saab. Aga ainult juhul kui hiilida vaikselt nagu varas ja igal ilmakaarel üheaagselt silma peal hoida, et millisest küljest see Porthos nüüd maa müdisedes suure hurraaga saabub. Õnneks ta eelistab rohkem aega veeta maja taga, see meid päästnud ongi, aga ühelt maalt peaks ikka korra majja saama.


12.10.2005

Käisime kliinikus pookimas. Samas lasime ka kiibi panna, ehkki tätokas on olemas. Tagamõttega, et topelt ei kärise. Porthosel on nüüd kaela vasakul pool mikrokiip ja paremas kõrvas tätoveering. Kantud Eesti Koerte Registrissee ja Eesti Lemmikloomaregistrisse. Nüüd tuleks veel omaniku telefoniga kikilips (s.t. kaelarihm) ka soetada, siis on täiskomplekt :)

Kui aga tõsiselt rääkida, siis ei kujuta küll ette, kas ja kuidas märgistusest abi on, kui koer juhtub kaotsi minema. Ega tavaline möödakäija ikka ei lähe küll võõra koera kõrvu uurima, et kas seal ka midagi kirjas on. Kiibilugejaid on ka ainult valitud kohtades, enamasti linnas, kuid maal?

Täiendasin veel närimispalade varu, et iga päev oleks õue minnes midagi uut näppu võtta. Igasuguseid kuivatatud produkte on saadaval kümnetes variantides, kuid pirakaid mahlakalõhnalisi seakõrvu ei leia enam kusagilt, ainult mingid kahvatud rasvavabad (just-just!) variandid. Täna tõin kuivatatud maksa, kuivatatud kanakaela ja kuivatatud magu, vaatame, mis meeldib ja mis mitte. Kuigi eelaimdus on, et kõik meeldivad, anna ainult kätte.

 


 

19.10.2005

Mere ääres pargis jalutades oleme päris paljude koertega tuttavaks saanud. Huvi teiste koerte vastu on suur. Täna kohtasime retriiveriplikat Rosie’t, kellega Porthosel oli eriti hea klapp. Küllap ka seetõttu, et kutsikad on peaaegu ühevanused. Mürasid väsimatult rohkem kui tund aega. Neid oli väga muhe vaadata—kui Rosie jooksis tip-tip-tip, siis Porthos jooksis mütaki-mütaki-mütaki, endal keel täitsa vesti peal.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tänase päeva nael alles tuleb. Ei tea, kas põhjuseks oli päevane kaunite daamide seltskond või midagi muud, kuid õhtul jõe ääres jalutades tõstis Porthos esimest korda jalga. Kui ta tavaline pissimise poos on selline, et venitab ennast pikaks-pikaks, justkui tahaks naba vastu maad painutada, siis täna lisas ta sellele asendile veel ülestõstetud parema tagajala. Poos nõudis tõelist akrobaatilist meisterlikkust—vedas, et ümber ei kukkunud oma tähtsa tegevuse ajal. Aga tudises küll kõvasti.


20.10.2005

Täna oli meie esimene tund kutsikate suhtluskoolis. Esimene mulje oli õudustäratav. Kohe nii jube, et Porthos jooksis esimese hooga, tuline jutt järel, autosse tagasi.

Palusin tal välja tulla, sasisin turja ja saatsin uuele katsele. Teised kutsikad olid kuuekuused ja vanemad, selge see, et uustulnuk lükati põmmdi pikali, roniti selga ja näksiti tagumikust. Porthos lidus vahepeal jälle tagasi oma inimese juurde, jalgade vahele peitu, aga seal ei lastud tal pikalt redutada. Tasapisi tuli julgust juurde ja kui teised koerad rihma otsa pandi ja kuulekuskoolitusega alustati, siis oli meie bern isegi nii tähtis vend, et käis paar korda teiste peale haukumas.

Vaatasime kõrvalt, kuidas “istu”, “lama”, “siia” ja “kõrval” õpetamine käib. Proovisin ka “istu” käsklust õpetada, aga nii kui ma maiuse taskust välja võtsin, hakkas Porthos hoopis sitsima ja hüppama. Nii et käsklus “hüppa kahel jalal” peaks meil küll lihtne olema selgeks õppida. Kuid selleks korraks loobusin. Mõttega, et hakkan tulevikus tasapisi kodus harjutama. Vaatasime teiste koerte (ja eriti koeraomanike) jõupingutusi lihtsalt kõrvalseisjana pealt ning sain aru, et targa ja tubli koera kasvatamine on päris raske töö. Meil Porthosega on väga väga pikk tee käia, põhiline on, et jaguks mängulusti ja püsivust.

Praegu saab ta edukalt pihta käsklustele “ei näri”, “lähme” ja “autosse”, mõningatel juhtudel ka käsklusele “siia”. Need on kõik kätte tulnud nagu muuseas, “töö käigus”, ilma sihipärase koolitamise ja maiusekasutamiseta. Äkki siis sihipärane koolitus viib lõpuks sihile?

Igatahes lõplik mulje koertekoolist oli positiivne. Kutsikas oli koju jõudes silmnähtavalt “väsinud, aga õnnelik”. Inimene muidugi ka :). Eks siis järgmine nädal jälle.


22.10.2005

Täna leidsin HüperRimi lemmikloomapoest lõpuks kauaotsitud suured kuivatatud seakõrvad. Ainult kaks tükki oligi järele jäänud. Ostsin mõlemad ära. Kui siin ükskord ennist kirjeldasin, kui uhke näoga Porthos seakõrva nätsutas, siis nüüd oli mul endal arvatavasti veelgi uhkem nägu peas, kui (eriti sirge rühiga) Rimis ringi kõndisin, kilekott seakõrvadega näpu otsas. Uskumatu, kui palju rõõmu see mulle endale valmistab, kui saan koerale rõõmu valmistada (või siis vähemalt endale ette kujutada, et valmistan koerale rõõmu). Milline lihtne elu! :)

Lisaks koerale on meil ka kass majas, aga kokku nad ei puutu, kuna üks elab ainult õues ja teine ainult toas. Ma pole sugugi kindel, et koer kassi olemasolust teadlik on või et see talle mingilgi viisil korda läheb. Mida aga ei saa öelda kassi kohta. Alatasa taban kassi pingsalt teise korruse aknast aeda jõllitamas ja koeral valvsalt silma peal hoidmas. Täna limpsas kass lausa keelt, kui koera jälgis. Laps arvas, et kuna ülevalt vaadates paistavad asjad palju väiksemad, siis kass arvab, et koer on hiir. Loogiline, kas pole :D


27.10.2005

Jaiks. Tulin täna koju ja avastasin, et Porthos on omale selja peale karvutu augu tekitanud. Kole pilt. Eile teda kammides nägin küll, et miski imelik koht, aga et asi kohe nii hulluks läheb, ei osanud karta. Eks siis koer autosse ja—kliinikusse.

Loomaarst võttis kätte surra-vurra-apastraadi ja ajas kutsikal selja pealt suure laigu karvadest paljaks. Et olevat nahapõletik ehk hotspot ja sellega nalja ei ole. Tekkivat paksukarvalistel koertel, kui nahk niiskeks jääb ja mingi kriimustuse tõttu sügamisvajadus eriti tugevaks läheb. Ühesõnaga—bakterite tallermaa. Pistis pihku Sanoderm kreemi ja käskis kaks korda päevas peale määrida ning samal ajal jälgida, et põletikus koht märjaks ei saaks. Samuti sai kutsikas omale kaela plastmassist krae, mille alles 5 päeva pärast ära tohib võtta. 

Kuna põletikulaigu ümber olid ka pisikesed kärnad, tegi arst veel igaks juhuks parasiidisüsti, mida peab 10 päeva pärast kordama. Arvas, et Royal Caninit ei maksa mõnda aega anda, parem oleks kodutoit, sest kärnad võivad olla mingi allergiline reaktsioon. Oehh, elu kisub keeruliseks :)

Õhtul helistasin Leetu kasvatajale ja vuristasin talle kõik meie mured ette. Ta kuulas rahulikult ära ja andis julgust, et allergiaga nähtavasti tegmist siiski ei ole, kuna allergia peaks idee poolest avalduma suhteliselt kohe pärast allergeeniga kokkupuutumist, kuid RC-d on koer söönud juba rohkem kui kuu. Andis nõu, et kui viga saanud kohale kärn peale tekib, siis määrida seda pehmendamiseks tsinksalviga või kasutada propolise-saialille salvi. Soovitas iga päev koera kammida, kuid pesta ainult äärmisel vajadusel. Kui märjaks saab, siis võimalusel fööniga ära kuivatada (yeah right, kujutasin vaimusilmas elavalt ette, milline madin ja müdin siis lahti läheb, kui ma Porthost mööda kööki põriseva fööniga taga ajama hakkan). Jälgida, et kuudis oleks põrand ja põhk kuiv. Ja peamine—ise mitte närveerida, sellised asjad lihtsalt kuuluvad koerapidamise juurde.

Okei siis, püüame säilitada optimismi. Õigupoolest on see torbikuga koer päris lahe.


28.10.2005

Eile läks pabistamise ja arstilkäigu peale nii palju aega ära, et koertekooli ei jõudnudki. Ega ma poleks oma invaliid-koeraga sinna väga julgenudki minna—huvitav, kuidas teised koeraomanikud suhtuvad pooleldi karvutu seljaga koera? Ikka kohe tõsine auk keset selga… Kuni eilseni ma ise oleks kindlasti suhteliselt võõristavalt suhtunud, aga eks elu õpetab vahel ka asju teise nurga alt nägema :) Õnneks hotspot ei ole nakkav. Seega sõitsime päeval mere äärde jalutama, et Portokal väga igav ei oleks.

Oli kaunis sügisilm ja rannapark koeri täis. Küllap Porthos oma kraega nägi üsna UFO moodi välja, igatahes kõik koerad, keda mere ääres kohtasime, kartsid teda nagu tuld. Mis te arvate, kuidas selline asi meie bernika egole mõjus? Oi-oi. Tema ego, igatahes, omandas, igatahes, üüratud mõõtmed. :) Koer läks lausa õnnest õhku täis, kui nägi, et isegi võimsad rottweilerid tema eest punuma pistavad. Võluvatest retriiveriprouadest rääkimata. Nägime ühte imeilusat iiri setteri kutsikat, kes oli samuti kolmekuune. Meie koer kibeles hirmsasti temaga mängima, aga väike armas setter oli torbiku poolt nii koledasti ära hirmutet, et ei julgenud ennast liigutadagi, kui meie isehakanud “härg” talle konkreetselt pähe istus. Vaeseke ei paistnud Porthose alt väljagi. Nii et seekord ei tulnud mängust midagi välja. Patseerisime siis niisama ja nautisime vaadet. Muuhulgas praktiseerisime koertekoolis õpitud käsklusi, “siia”, “istu” ja “kõrval”. Lõpuks oli nii, et nii kui ma viineriampsu taskust välja võtsin, nii Porthos kohe istus, ükskõik, kas ma sealjuures midagi piuksatasin või mitte.

Õhtul läks õues lausa käredalt külmaks. Kraed puhastades nuputasin pikka aega, kas paljaselgne koer võib üldse külmaga õues magada. Lõpuks otsustas kutsikas minu eest ise selle asja ära, kolides poole kammimise pealt kuuti, tõmbas ennast seal kerra ja lülitas mobiili välja.


31.10.2005

Arvatavasti tegi külm “krae” plastmassi rabedaks, igatahes hommikul olid aias plastmassitükid laiali ja torbikuta koer ise säras õnnest nagu pühademuna. Küllap tundis ennast üle pika aja jälle vaba koerana vabal maal. Ei saaks öelda, et haige koht täielikult paranenud on, aga kuna kutsikas ei paista selle koha suhtes mingit ebatervet huvi üles näitavat, ei hakkagi praegu uut kraed talle kaela sokutama. Jätkan ainult Sanodermi määrimist, vaatame, kas saame naha korda.

Huvitaval kombel ei taha Porthos samas kohas mitu korda jalutada. Kui näeb, et jälle on ta tuttavas kohas autost maha laaditud, siis annab igati mõista, et on tarvis autosse tagasi minna. Pargin siis mõnedsajad meetrid eemale—ja kohe on asjal hoopis teine tera. Autost välja tulles koeral silmad säravad, pea on püsti ja pilk uudistav. Meil on selline süsteem, et kui koer ei ole rihma otsas, siis jalutan mina teda. Ehk teisisõnu—otsustan kuhu minna, valides suuna ja tempo ning tema kuuletub. Kui aga koer on rihma otsas, siis ta kujutab ette, et tema jalutab mind, võttes rihmaotsa hammaste vahele ja hakates suunda näitama. Ma tean küll, et seda ei tohiks lasta juhtuda, kuna see “õõnestab minu kui karja juhi autoriteeti”, kuid väga lahe on Porthost kõrvalt vaadata, kui ta tähtsa näoga ristteel otsustab, kuhupoole pöörata. Nüüd on tal isegi lausa selline komme, et tuleb paneb ennast ise “rihma otsa”, s.t. jalutame lahtiselt, hoian flexi-rihma lihtsalt jalutades käes ja tema tuleb võtab hammastega rihmaotsast kinni, venitab selle pikaks ja hakkab uhkel sammul ette näitama, kuhu minna tuleb. Suunataju on tal väga hea—isegi kui autot ei paista, võtab ta jalutamisest ära väsides ühel hetkel ilmeksimatult suuna auto poole. Praegu ta kaalub 20 kg, aga veojõud on nagu 110 hobujõulisel traktoril. Seega suunanäitamise lõbu ma ei saa talle eriti rohkem enam lubada, üsna mage oleks tulevikus viiekümneviiekilosel koeral rihmapidi järel lohiseda. Ehk siis täna oli tema viimane päev Suure Juhina. 


01.11.2005

“Siia” käsklusele pole me veel pihta saanud, kuid praegu pole seda õnneks eriti vaja olnudki, kuna ta püsib ka rihmata jalutades igal ajal üsna inimese lähedal. Kui näen eemalt teisi jalutajaid (loe: soome turiste) või rattureid lähenemas, panen kutsika aegsasti jalutusrihma otsa. Muidugi oleks tore küll, kui koer käiks nagu nööri mööda kõrval ja tuleks esimese käsu peale juurde, kui juhtub kaugemal olema, aga praegu ma küll ette ei kujuta, kuidas selle selgeks saame. Elame, näeme.


02.11.2005

Täna oli kahtlemata minu senise koerakasvatajakarjääri kõige vürtsikam päev.

Nimelt käisime mere ääres jalutamas ning kutsikas nagu tavaliselt nuuskis vahepeal põõsastes ja vahepeal kõrkjates.  Tal on ülimalt loll komme haisvaid asju nätsutada ning mere ääres igasugu linnukorjuseid ja muud saasta ikka leidub. Kui asi piirdub sellega, et tal lihtsalt suu haiseb, siis selle ma elan vabalt üle. Lähme koju, sööme natuke, larbime puhast vett peale ja probleem lahenenud.

Aga seekord nii lihtsalt ei läinud. Keegi kurask (ma kahtlustan, et kahejalgne) oli kõrkjatesse kolossaalse pasalasu maha jätnud ja Porthos nagu pimedusega löödud idioot keeras ennast sinna otsa külili. Ja püherdas! Mõnna-mõnna... Kui taipasin, miks koer kuidagi kahtlaselt entusiastlik on, oli juba lootusetult hilja. Kui õnnejoovastuses bernikas täies hiilguses mu ette astus, siis tundsin küll, et põlved lähevad nõrgaks. Räme hais! Ja junnid lausa tolknesid ta küljes! Milline ere hard-core elamus, ¤¤%&/#¤#”~!!!!!. Oleksin sel hetkel andnud pool kuningriiki (ja rohkem ka) võimaluse eest ajaratas minut aega tagasi keerata. Ei osanudki muud teha, kui kõvera suuga virilalt naeratada ja oma “Paskervillide koeraga” tagasi auto poole tüürida. Sügava ahastusega püüdsin kalkuleerida, kuidas see armas sitarull niiviisi autosse paigutada, et tema poolt tekitatav kahju oleks minimaalne.

Koju jõudes otsisin välja kummikindad ning manööverdasin musketäri müraki vanni. Kui kaelarihma ära hakkasin võtma, selgus, et avamise mehhanism oli paksult kakane. Täitsa tore oli seal käsipidi sees olla. Ja veel see võrratu aroom! Hammaste kriginal (minu enda omade loomulikult) küürisin koera nii puhtaks kui võimalik. Õnneks ei pidanud seda kohta pesema, kus hotspot on. Tema muidugi mõnules sooja duši all ja tundis rõõmu toredast, elamusterikkast ja kordaläinud päevast.  Nühkisin koera vannilinaga kuivaks ja seejärel… ehhhee, seejärel pidin ju föönitama.

Föönitamine oli eelnenud katsumustega võrreldes üsna leebe meelelahutus. Pidin kõigest ennast koos koeraga kööki sulgema, rätsepaistes põrandale istuma, märja koera raudsesse haardesse lukustama ja siis üheaegselt tal karvu sasima, föönitama ning mesijutuga maha rahustama. Kõigest nii umbes tund aega. Föön isegi ei läinud selle ajaga kärssama. Mida oli meeldiv tõdeda, kuna fööni läbipõlemisest oleks mul tõsiselt kahju olnud. Föönitamise teises pooles hakkasid koeral vaikselt silmad kinni vajuma ning lõpuks nõrkes mõnu kätte lõplikult ära. Minust ta sinna kööki magama jäigi, läksin sõpradega kohvikusse ennast turgutama, et läbielatud ekstreemist toibuda. Kuuldavasti olevat mu lemmiksõber maganud õiglase und üsna pikalt, kuni pissihäda ta üles äratas ja peale seda ta õhtul enam tuppa ei tulnud. Ja ta on päris kindlasti minu lemmiksõber, sest ühegi teise sõbra nimel ma sellist õuduste kambrit (või äkki kõverpeeglite tuba?) läbi poleks nõus tegema. :)


03.11.2005

Koertekooli päev. Esimese asjana uurisin instruktorilt, kas on üldse õige nii väiksele (22 kg nüüd siis väike, arvab mõni, aga tegelikult pole ta ju veel neljakuunegi) koeramudilasele käsklusi õpetada. Et me parem oleme omaette vakka ja vaatame pealt, kuidas teised õpivad. Hiljem, kui harjutuste aeg läbi, saab siis koos suurematega joosta ja mürada. Sest targad raamatud räägivad, et koera hakatakse dresseerima alles kusagil 10 kuu vanuses. Koolitaja aga seletas ilusti ära, et ega see polegi veel dresseerimine, mida me siin teeme. Need on lihtsalt elementaarsed teadmised, mis juba kutsikaeas tuleks sisse juurutada, et endal lihtsam oleks kiiresti kasvava jõmmiga toime tulla.

Tegime siis harjutused kaasa ja minu suureks üllatuseks käitus Porthos igas asjas eeskujulikult. Esimese “ISTU” peale istus, “LAMA” peale lamas, “KÕRVAL” peale jooksis kõrval. Selgus muidugi ka see, et “istu” olime kodus talle valesti selgeks õpetanud. Olime olnud vastakuti, s.t. ta istus inimese ette maha, nii et silma sai vaadata. Koolis aga on oluline, et ta istuks vahetult vasaku jala kõrval, nii et nina oleks mõlemal ühte suunda.

Maiutusteks olin taskusse pistnud krõbinaid, aga järgmine kord soovitati kaasa võtta viineri- või vorstitükke, et koer ei peaks närimise peale aega kulutama, vaid saaks harjutusi järjest edasi teha. Ka point, ise alati selliste asjade peale ei tule.


10.11.2005

Me vaatame Härra Porthosega koos telekat. Mis näeb välja nii, et mina istun ühes tugitoolis ja vaatan telekat. Ja koer istub teises tugitoolis ja jõllitab üksisilmi mind. On oma koonuga üsna mu põse ligidal. Ja istub niiviisi vaikides kasvõi pool tundi. Sfinksist eristab teda ainult see, et vahetevahel kallutatakse pea ühe nurga alt teise nurga alla. Aga lõpuks tuleb tal uni peale ja voolab ära põrandale, kus ta siis külmemat kohta otsides ringi sõuab.

Karjasuhted saime ka kenasti paika. Lugesin Jan Fennelli raamatut “The Dog Listener” (e.k. "Koerkauulaja") ja sain kristalse selgusega aru, mida ma valesti olen teinud. Põhiline idee on selles, et koerad suhtlevad kehakeeles, inimkõne ja hääletoon on neile sama, mis meile näiteks mesilaste tants. Ehk suhtlusvahend küll, jah, kuid suurt mittemidagiütlev. Kõige mõjuvamaks vahendiks enda maksmapanemisel pole mitte vali hääl ega valutekitamine, vaid vaikus. Enesekindel ignoreerimine. Minu muutunud käitumise tulemusel on lõppenud nii üles hüppamine kui ka käte närimine. Mõned näited. Ma ei tervita enam koera ega miilusta temaga, kui uksest välja lähen, ei vaata ta poole ega kõneta. Pööran talle tähelepanu siis, kui see mulle sobib ja kui mul on tuju mürada. Siis muidugi mürame nii, et maa must. Kui pole tuju, siis ei toimu midagi. Kui laua taga sööme, siis koera poole keegi ei vaata, isegi siis kui ta niheleb nagu tulistel sütel. Kui endal kõht täis, on koera kord. Ja veel palju muid pisikesi igapäevaseid teadlikult manipuleeritud situatsioone on meil hierarhia päris hästi paika loksutanud.


12.11.2005

Koeraga mööda puiesteid ja metsaradu promeneerimine on kindla koha leidnud minu “maailma parimate tegevuste top 5”-s. Kui mõni päev juhtub vahele jääma, on justkui midagi puudu või paigast ära. Kuts arvab nähtavasti samamoodi, sest vahelejäänud päevale järgmisel päeval käitub ta pisut teisiti kui tavaliselt. Nagu otsiks aktiivselt kohta, kuhu oma pulbitsev energia maha laadida. Ent jalutustiirult tagasi tulles on ta vana rahu ise. ’Väsinud, aga õnnelik’ oleks siinkohal küllap liiga klišeelik öelda :)

Karv seljal on ilusti tagasi kasvanud, kuid see pole enam kutsika udusulepehme kasukas, vaid on õige pisut karmikarvalisem ja kergelt lokkis. Kammin Porthost igal õhtul, vaatan ta nahka, kõrvu, silmi, hambaid, küüni. Paar hommikut on koeral silmanurgad rähma täis olnud. Puhastasin täna kummeliteega, kuid homme peaks minema loomakliinikust silmade puhastamiseks õiget vedelikku küsima. Olen lugenud, et peaks varvaste vahelt üleliigsed karvad ära lõikama ja samuti ka küüneotsi lühemaks. Kuid küüned on tal nii lühikesed, et sealt küll midagi lõigata ei anna, veresooned kumavad sees peaaegu küünetipuni. Aga varbavaheliste karvade trimmimise võtan küll üks õhtu ette, vaataks huviga, kuidas kutsikas sellesse suhtub.


13.11.2005

Sõelusin netis ühelt saidilt teisele ja samal ajal imetlesin silmanurgast Porthost, kes põrandal pikutades ennast võimalikult pikaks ja laiaks venitas. Kuna mingeid tarku mõtteid peas ei olnud, siis ootamatu inspiratsiooni ajel trükkisin täiesti “ehku-peale” www.amazon.co.uk lehel otsingusse sõnad “bernese mountain dog”. Et vaatan, mis juhtub. Ohsa, mis sealt siis tuli. Seinakalendreid alates aastast 1998. Tasse. Särke. Õppevideosid. Nokamütse. Õhupalle. Kirjatarbeid. Ja raamatuid bernikate kohta, vähemalt viisteist erinevat varianti.

Raamatud. Üks ahvatlevam kui teine, teine paremate retsensioonidega kui kolmas, kolmas teaduslikum kui neljas, neljas värvilisemate piltidega kui viies. Inimese ahnus on piiritu, mul oli vaja tellida seda, seda, seda ja seda ka! Kokku panin ostukorvi 6 raamatut, 3 bernikate kohta ja 3 üleüldist koeranduse kohta tarka nõu sisaldavat. Oleks veelgi valinud, aga krediitkaardi limiiti tähistav mõtteline kelluke hakkas väga nõudlikult helisema. Nüüd jääb üle ainult pikkade silmadega kirjanduse saabumist oodata ja siis mitmeks päevaks ennast maailmast ära lõigata, et raamatutesse sukelduda. Kui osutuvad asjalikeks, siis soovitan ka teistele :)


15.11.2005

Ikka Portokal silmad rähmased ja punasevõitu. Kuna kummeliteest pole kahjuks abi, olin sunnitud kliinikusse silmavett ostma minema. Valisin sealt igasuguseid muid vajalikke asju ka välja, nagu helkurrihm, maiustuste pall, uus mänguasi ja šampoonid-palsamid. Hakkan maksma ja mida pole, on rahakott. Ainult see krediitkaart, mida paar päeva tagasi raamatute tellimiseks kasutasin, vedeles lahtiselt kotipõhjas, kuhu hoolikas kaardiomanik ta laias kaares visanud oli. Kaart tõmmati terminalist läbi. Vastus—“arvel pole piisavalt raha”. Andsin mänguasja ja maiustuste palli tagasi. Ikka polnud piisavalt raha. Andsin šampoonid tagasi. Vähe abi. Leidsin koti sahtlist 10-latise raha, mis hiljutisest Jurmala-sõidust sinna jäänud oli. Aga müüja ei tahtnud lattidest midagi kuulda. Ainult vaatas mind sellise pilguga, nagu vaadatakse pettureid või asotsiaale. Lõpuks, ise juba kõrvuni punane, andsin ka helkurrihma tagasi. Tunne oli täpselt selline, et kui nüüd ka raha ei piisa, siis lihtsalt krahman letilt selle silmarohu ja jooksen poest välja, sest olin ju ekstra selle jaoks üldse kodust välja tulnud :D . Aga lõpp hea, kõik hea—selle ühe pudelikese jaoks kaardil ressursse imekombel piisas.

Kodus saime silmade puhastamise ja vedeliku silma tilgutamisega ka ilusti hakkama. Oli näha, et toiming oli koerale üdini ebamugav, aga ta sai nähtavasti aru, et see on hädavajalik ja istus püüdlikult paigal, ise võõristavalt kõõritades.

Üleüldse on ta ääretult heasüdamlik. Tahab kogu südamest hästi tubli koer olla. Kui juhtun talle näiteks kogemata kombel saba peale astuma või muidu otsa koperdama, siis vaatab kutsikas mind sellise pilguga, et 'anna mulle andeks, et ma oma saba sedasi ripakile jätsin' ja püüab takkapihta veel eriti hea olla. Justkui hoopis tema oleks midagi pahasti teinud...


27.11.2005

Täna oli Porthosel pesupäev, kauaks-kauaks meelde jääb… :) Esimene täiesti põhjalik pesu, üle kere puhtaks. Alustuseks harjasin pealaest päkkadeni karvad läbi. Siis panin ettevaatlikult kõrvadesse vatid, et vesi pesemise käigus juhuslikult sisse ei läheks. Koer vaatas sellise tegevuse peale mind nii pika pilguga, et mul hakkas endal ka imelik. Aga ma ei heitunud. Lasin vanni pisut vett, tõstsin koera sisse ja hõõrusin šampooni vahule. Pesuvesi muutus tumepruuniks. Koer üritas vannist välja ronida. Kui nägi, et see ei õnnestu, siis hakkas ennast raputama, nii et kõrvatropid lendasid laias kaares välja. Ja mina olin märg. Lõuast põlvedeni. Aga ma ikkagi ei heitunud ning missioon jätkus—musketär sooja dušiga puhtaks ja uus šampoonikuur ning nühkimine. Nüüd jäi vesi üsnagi puhtaks. Ja šampoonipudeli põhja jäi isegi natuke šampooni alles ;). Palsam peale ja uus loputus. Siis suurem vesi karvadest välja vajutada. Ja koer vannist välja tõsta. Sest kuna nüüdseks talle asi juba päris meeldis, siis ta vabatahtlikult enam välja polnud nõus tulema. Suure käterätiga võimalikult kuivaks ja siis föönitama. Kokku võttis see protseduur meil mitu head tundi ära. Rääkimata sellest, et oli otsatult väsitav nii minule kui ka koerale.

Pärast kuivatamist jäi kutsikas kööki magama ning ma ise läksin aeda kuuti puhastama. Tõstsime katuse pealt ära ja alguses vaatasin, et põhjas olev hein on kuiv ja puhas, polegi vaja kraamida. Kui aga heina üles tõstsin, oli seal all meeletus koguses liiva ja muud puru, nii et oligi tagumine aeg harja ja lapiga vibutada. Põhi puhtaks, värske hein alla, katus uuesti peale ja endal ka kohe meeldivam ja kergem tunne, et suur töö jälle tehtud.

Läksin tagasi tuppa, kus puhas, siidise karvaga ja mõnusalt lõhnav suur must sõber mind juba sabaliputades ootas. Puhas koer on ääretult mõnus ja meeldiv kaissu võtta :) Seda taipasid kõik meie katuse all olevad asjaosalised, isegi kass ei jooksnud enam müdinal koera eest ära, vaid lasi ennast turja pealt suure keelega üle limpsida. Nii omad lapsed kui ka võõrad, kes parasjagu külas olid, haakisid ennast kutsika külge nagu takjad ja rahmeldasid ninapidi koos päris hoolega.

Neil jätkus jaksu veel hilja õhtul õues lumememmegi teha. Porthos, vaene vennike, aga kartis üha suurenevaid lumepalle—hüppas ringi ja lõrises tundmatute veeretatavate objektide peale. Kui aga pallid üksteise otsa tõsteti, siis sai aru, et asi läheb jamaks ning kimas hoopis kaugemale peitu. Igaks juhuks, sest mine tea, mida see jõmakas teha võtab.

Kujutan ette, et kui koer lõpuks oma kuuti pääses, tänas ta mõttes oma koertejumalat, et see pikk ja väsitav päev ära lõppes ja lõpuks rahulikult magama sai minna :)


06.12.2005

Porthos lonkab paremat esikäppa. Liibaki-liibaki. Sisuliselt hüppab kolmel jalal, aga ise samal ajal päris rõõmus asja juures. Helistasin loomaarstile, panin homseks ortopeedile aja kinni, lähme uurime, milles asi. Loodan, et tegemist pole millegi tõsisega, mis vajaks operatsiooni või lahast.

 

 

 


07.12.2005

Täna käpaga päris hull lugu, ei pane seda sekundikski maha. Kolmejalgne koer siis nüüd meil. Jõudsime pool kümme arsti juurde. Kliinikus vaadati ja kombati, uuriti tausta (s.t.vanemate düsplaasiauuringute tulemusi) ja toitumist. Esimese asjana kohe mainiti, et parema käpa küünarnukk päris paistes. Tehti uimastav süst ja viidi röntgenisse. Peale kahte pilti tuli arst koos koeraga tagasi, tegi kutsikale taas ergastava süsti ja rääkis, et midagi hullu ei ole, liiges korras nagu Norras. Aga tegemist võib olla õlavarre kolmpealihase venituse või rebestusega. Andis kaasa tabletid, mida poole kaupa hommikuti ja õhtuti võtta tuleb, ning õpetussõnad - pikkadele jalutuskäikudele ja trepist käimistele vähemalt kaheks nädalaks kriips peale, liigesele paar korda päevas soe kott. Tunni ajaga pilt selge ja rahakott 1050.- kr võrra tühjem...

Phuhh... hea, et niigi läits. Kujutasin juba düsplaasiat või lahtisi liigesekilde ette. Nüüd on vähemalt süda rahul, et diagnoos klaar.

Arstil lasime ühtlasi ka silmaproovi teha - mingil põhjusel on koera parema silma sisemine laug jätkuvalt punane. Proovi tulemuse saab homme teada. Ühtlasi käis Portokas ka kaalu peal - tulemuseks 33 kg koerailu.

Õhtul rääkisin ühe koerakasvatajaga, kes kodus bernhardiinidega müttab. Tema sõnul hakkab mõni koer külmaga lonkama, ja nii igal aastal - suviti kõik ok, talviti aga muutub aeg-ajalt invaliidiks. Ei teagi, mida asjast arvata - ootame ja vaatame, kui kiiresti ja kui hästi paraneb.

Pärast õhtust söömaaega üritasin käpale sooja kompressi teha, tagamõttega et nüüd koeral kõht täis ja meel rahulik. Aga oleks uuesti uimastavat süsti tarvis olnud. Ei tahtnud see äsjaostetud soojenduskott sugugi seal püsida, kuhu ma ta suure vaevaga paigutasin. Osav poiss Porthos kangutas selle esimese viieteistkümne sekundi jooksul käpa otsast ära. Paar korda proovisin, siis andsin alla, panin koera pikutama ja tegelesime harjamise, paitamise ja muidu mõnnatamisega.

Ööseks lasin koera õue, ilmateade lubas küll paukuvat pakast, aga toas lõõtsutamine pole ka just meeldiv tegevus ühelegi osapoolele. Oma kuut ikka kõige etem :)

Järgmisel päeval helistati kliinikust ja öeldi, et silmas midagi sellist ei ole, mis ravi vajaks. Kummaline, sest üks silm on kohe silmanähtavalt punasem kui teine. Aga kui proov midagi kahtlast ei näidanud, ju siis muretsen ilmaasjata.


08.12.2005

Vaatan koera ja imestan - kes see oli, kes eile kolmel käpal ringi liipas? Tänaseks on üleöö meie kolmekäpalisest jälle neljakäpaline saanud. Kui küünarnukki katsuda, siis natuke võpatab, aga enam ei niuksata. Väga tore!

Kuna jalutama minna ei tohi, siis kindlasti saab koeral aias üsna igav olema. Porthos on selles mõttes kummaline koer, et teda ei huvita mänguasjad ega tirimismängud. Kui keegi üritab teda midagi tirima innustada, siis vaatab kutsikas hämmastusest suurte silmadega otsa ja annab tiritava eseme kohe käest ära. Et hakkame me nüüd siis selle pisikese asja pärast jagelema. Koertekooliski on seetõttu raske - treener palub meil iga kord koera lemmikmänguasja kaasa võtta, aga mis see küll olla võiks, seda me pole osanud veel välja mõelda. Närima on ta nõus igasuguseid asju, aga ainult lühiajaliselt. Põhiliselt tekitab sära silmadesse mingi kuivatatud subprodukt - seasaba, magu, maks, kops, nahkkont. Aga sellega ju trenni ei lähe.

Täna kallasin autosse klaasipesuvedelikku ja tühi viieliitrine kanister jäi hetkeks maha vedelema. Porthos kohe kohal ja asjast nii huvitatud, et ma ei tundnud teda äragi - hakkas kanistrit mööda aeda ringi lohistama, hüppas ümber selle ringi nagu pall ja seda pool päeva. Hmm, tundub, et edaspidi hakkame siis koertekoolis viieliitrise kanistriga käima. Gigantomaanide värk.

 


 

12.12.2005

Endalgi igav ilma harjumuspäraste jalutuskäikudeta, mis siis veel koerast rääkida. Kuna silmaga nähtavat lonkamist enam ei ole, ükskõik kui teravalt põrnitseda, siis julgesin kutsika täna metsa viia. Valisin vaikse koha, kus tavaliselt teisi koeri pole näha olnud, ja jalutasime pisut ringi. Täitsa värskendav üle pika aja.

Teiste koertega Porthos ainult jookseks-hullaks-müraks, seega tavaliselt katsun meie trajektoori niiviisi sättida, et tõenäosus teisi koeraga jalutajaid kohata oleks võimalikut suur. Aga kuna mõnda aega ei tohi käpale koormust anda, siis valisime seekord teise tee. Huvitav on see, et koerad, kellega oleme kohtunud ja mürgeldanud, jäävad väga hästi meelde, ja tunnen need nägu- ja nimepidi edaspidi juba kaugelt ära. Aga kui sellesama koera omanik juhtub näiteks ilma koerata vastu jalutama, siis arvatavasti kõnniks täitsa kivinäoga mööda ja ei tekiks mõtetki, et sellele inimesele võiks näiteks tere öelda. Selektiivne mälu vist :) Siinkohal meie tervitused teile - Filipa, Greit, Ami, Connor, Rosie, Meku, Pontu, Pärri, Sheeba ning teised, kes meid ära tunnevad...


16.12.2005

Käisin täna lemmikloomaregistri kodulehel, et huvi pärast uurida, kas Porthose kiibikoodiga loom on registreeritud. Ei olnud. Veider.

Läksin siis kliinikusse, kus kiip paigaldatud sai, asja uurima. Lappab seal onu mitu minutit pabereid ja vaatab mind uskumatu pilguga, et mida sa tahad siit saada. Ja üleüldse, koos registreerimisega on kiibipanek ju kallim. "Jah, oligi kallim," vastasin, "ekstra küsisin veel seda, et kas kantakse registrisse ning vastus oli, et jaa, loomulikult." Onu ikka ei usu mind, lappab visiitide kausta, lõpuks leidis üles, et näe, oletegi siin kirjas. Ja oi, oletegi tasunud kiibipaneku eest koos registreerimisega. Ja oi, meil on see registreerimise värk teate kahe silma vahele jäänud. Aga tulge kunagi koera passiga tagasi, teeme selle siis ära.

Kummaline suhtumine. Ma saan aru, et kes teeb, sel juhtub, aga kui juhtub, siis on viisakas vähemasti vabandadagi. Olen kõik see aeg pärast kiipimist elanud helges teadmises, et olen enda poolt parima teinud - kui koer peaks juhtumisi ära kaduma, siis tuvastatakse ta kas tätoveeringu või kiibi järgi ning kõik saab korda, s.t. asi piirdub väiksemat sorti ehmatusega. Ent võta näpust...


20.12.2005

Koerajunnide korjamist aiast teostab meil tavaliselt vanaema. Mitte et noored hirmus laisad oleks, aga lihtsalt on kuidagi nii välja kujunenud. Porthos on endale võtnud töödejuhataja auväärse rolli, katsudes selle tähtsa toimingu juures ihu ja hingega abiks olla. Nimelt näidates klähvimisega õiged kohad kätte, kuhu kummarduda tuleb. Siit ka, siit ka! Noh, tule juba siia ka!

Täna hommikul oli aga Porthos ekstra tubli püüdnud olla. Või siis tahtis inimestele mõista anda, et tähtis töö mitu päeva tegemata. Koer oli oma külmunud känkrad kõik aiast üles otsinud ja trepi ette ritta ladunud. Huumor :) Sellegipoolest avaldasin talle tänu ja kiitust. Mõtlesin, et peaks teda õpetama niiviisi, et teinekord viib need ise otse taha aeda kompostihunnikusse. Ega neid trepi eestki keerukas koristada ei ole, aga kui tal näiteks õhtul koristamise tuju peale tuleb, siis on oht, et pimedas neid junnusid lihtsalt trepil enne ei märka, kui sisse astutud. Siis oleks asi muidugi tänu avaldamisest kaugel.


23.12.2005

Mida lähemale aastalõpule, seda kõvemaid pauke ja kärgatusi ümberringi kostab. Olen paar korda jälginud, kas see koerale mingit muljet või mõju avaldab, aga õnneks on Porthosel paugutamisest ükskõik. Aastavahetuseks plaanin siiki ta tuppa komandeerida, las sööb koos meiega verivorsti, limpsib vahuveini (või tegelikult äkki hoopis... Värska vett) ja vaatab telekast presidendi kõnet.

Täna tõime kuuse tuppa ja ehtisime ära. Päris kena sai. Kujutasin juba vaimusilmas ette, kuidas ma Porthosele päkapikumütsi pähe surun, kuuse ette istuma panen ja pilti teen. Loodan selle plaani enne kuuse väljaviskamist teoks ka teha, ehkki ma juba aiman, mida Porthos sellest arvab :)

Õhtul käisime mööda peatänavat jalutamas. Asja iva oli Porthost inimhulkadega harjutada. Praegu pole ta väga palju inimesi korraga koos näinud, enamasti paari-kolmekaupa ja seetõttu tunneb ta nende vastu ülemäära elavat huvi. Jookseb juurde, lehvitab sabaga, müksib koonuga. Ent elu on näidanud, et mitte kõigile selline teguviis ei meeldi. Mulle endale kõige vähem. Nii et siis koer rihma otsa, viineritükid näpu vahele ja peatänavale edasi-tagasi promeneerima. Kui neljajalgsel kellegi vastu huvi tärkab, siis krõbistan viinerikotiga ja püüan tähelepanu kõrvale juhtida. Õnnestus päris edukalt, tuleme homme uuesti.

Huvitaval kombel eestlased berni karjakoera eriti ei ära ei tunne. Iga päev küsitakse, mis tõugu see kutsikas on. Soomlased seevastu hakkavad juba kaugelt hõiskama - oi bern, oi bern - ja tulevad käsi pikal Porthose kukalt sasima.


31.12.2005 - 01.01.2006

Uus aasta hakkas uksele koputama. Esialgu oli plaanis see kodus vastu võtta. Ent plaanid jäävad plaanideks nagu ikka :) Helistas hea sõber, kes arvas, et kodus küll ei maksa passida. Lähme parem mehhiko restorani. Mõeldud-tehtud. Ja Portokaski autosse pakitud. Läksimegi "Mõnusasse Margaritasse". Küsisin seal oma kõige viisakama pugejahäälega, et kas koeraga võib. "Võib, võib", vastati heatujuliselt ja nii me nurgalauda maandusimegi. Kui nüüd täpsem olla, siis üks meist lausa laua alla. Porthos ei olnud varem restoranis käinud. Seega vahtis ta suurte silmadega ringi - mis värk on? Laua all lamades oleks ta põhimõtteliselt märkamatuks jäänud, ent ta otsustas naaberlaua noortele poistele vahepeal paar kõvemat sõna öelda. Täiesti arusaadav - minu arust ka ei tohiks noored õlut juua, mis siis, et vana aasta lõpp. Ikkagi ei või. :D Kui kell hakkas lööke tosin täis saama, läksime uue silla juurde kogunemiskohta, et rakette vaadata. Huhh, oli see vast alles mürgel! Kutsikat paugud väga ei huvitanudki, inimkobar oli palju põnevam ja nii ta üritas kõik ümberseisjad üle nuusutada. Suuremalt jaolt see tal õnnestus ka, nuuskiva koera peale keegi otseselt kurjaks ei saanud, pigem oldi sõbralikud, elevil ja uudishimulikud, et mis koer see selline on ja kas ta pauku ei karda. Selge see, et ükski koer ei tunne ennast 100% komfortaablilt, kui sisuliselt nina all ilmkärakad käivad, aga võisin silmnähtavalt kinnitada, et ei karda jah. No kui, siis õige natuke :)

Poole ühe paiku jõudsime koju ja olime.... väsinud, aga õnnelikud. (Sain jälle seda harukordselt harvaesinevat väljendit kasutada, jesss!)

Sellega lõpeb ka minu viitsimine kutsikapäevikut kirjutada. Nii et jah, "uuel aastal uue hooga" minu puhul ei kehti, nagu näha :) Näitustest, kuulekuskoolituse katsetest, terviseuuringutest ja muust olulisemast kirjutan tulevikus paari sõnaga uudiste alla. Seniks aga - tänan, et viitsisid meie päevikut lugeda. Rõõmu igasse päeva. Koerad on võrratud :))

 


| riinajurgens @ gmail.com | © 2017 Fortuneia  | ewe.tamm @ hotmail.com |.