Oma koeri jälgides olin eristanud kolm konkreetset olukorda, kus nad omavahel suhtlesid: tajutava ohu ootuses, enne jalutamaminekut ning taasühinemisel. Kõigil juhtudel nägin teatud koeri paika pandavat liidri poolt, kes oma autoriteeti rõhutas, ning alluvaid, kes seda autoriteeti aktsepteerisid. Nüüd tahtsin teada, kuidas saaksin sammu edasi astuda?

Monty Robertsi töös andis mulle kõige enam inspiratsiooni viis, kuidas ta oli võimeline inimesena hobuse käitumist matkima. Teadsin, et pean üritama tema näidet järgida ja matkima oma koerte käitumist. Tahtsin näha, mis muutuks, kui haaraksin ohjad enda kätte samamoodi, kui liider seda vabas looduses teeks. Soovisin kriitiliselt teada saada, kas seda peaks üldse tegema. On sellel mingeid kõrvaltoimeid; kuidas mõjutab see koerte heaolu ja elukvaliteeti? Eelöeldut silmas pidades sain aru, et kõige olulisem väljakutse on välja töötada viis, kuidas suunata koeri sellist otsust vabatahtlikult tegema. Monty väljendit kasutades, tahtsin tekitada situatsiooni, et kui meil oleks koosolek, siis mind valitaks juhatajaks. See oli heidutav ülesanne.

Enne, kui alustasin, teadsin juba, et ülima tähtsusega on kaks elementi. Peagi kutsusin neid kaheks „r“-ks. Pidin olema raudkindel ja rahulik. Põlvkondade kaupa on meid õpetatud koeri endale allutama nendele käsklusi haukudes. Kõik kasutame käsklusi nagu ’istu, seisa, küsi, siia’; sealhulgas ma isegi. Koerad saavad neist aru, ent mitte seetõttu, et nad sõnade tähendust mõistaksid. Nad õpivad ainult seostama teatud heli teatud toiminguga, juhul kui seda neile piisavalt tihti korratakse. Minu arust tõestab nende efektiivsus ainult seda, et koerale info edastamisel tuleb olla järjepidev. Igas muus aspektis kindlustab koera peale karjumine ainult koera muutumise neurootiliseks.

Valmistudes järgmist sammu astuma, tajusin seda võimendunult igal pool enda ümber. Pargis, kus oma koeri treenisin, oli üks mees oma dobermanniga. Iga dobermannile lähenevat koera tervitas tema peremees valjult kisades ja jalutuskepiga vehkides. Niipea kui ta sellega alustas, hakkas ka tema koer lõrisema ja lõugadega laksama. Samas märkasin, et inimesed, kes on oma koertega tegeledes lõdvestunud ja õnnelikud, kontrollisid hästi oma loomi, kes olid mängides samuti rahulikud ja rõõmsad. See pani mind mõtlema, milline peaks olema minu loomus juhina ning adusin üsna kiiresti, et rahulikkus on põhiliseks nõudeks väga erinevatel põhjustel.

’Kui suudad säilitada kaine pea, kui kõik su ümber

on enda oma kaotanud...’

Kui sellele natuke mõelda, saab kõik selgeks. Liider, kes on närvis või ärritunud, ei sisenda oma alluvatele mingit kindlustunnet ning seega on vähem tõenäoline, et temasse usutaks. Hundikarjas on see printsiip selgelt näha, kui Alfa hundid väljendavad rahulikkust, mis võib tunduda isegi täieliku ükskõiksusena.

Teadsin, et kui tahan koerte keelt kasutama hakata ning mis veelgi tähtsam – saada nende poolt valitud juhiks, siis pidin hakkama käituma viisil, mida koerad seostasid juhistaatusega. Ma ei ole loomu poolest tugev, vaikne tüüp, nii et mul tuli koerte seltskonnas viibides oma isiksust pisut muuta. Võrrelduna murranguga, mille tunnistajaks peatselt sain, oli see muutumine õige tilluke.

Esimese katse tegin ühel märjal hommikul. Väljas sadas kõvasti. Oleks olnud mõnus oodata muutuste elluviimisega alustamiseks ära mõni meeldivalt päikseline päev, kuid ma soovisin kannatamatult asjaga peale hakata. Olin juba eelmisel õhtul voodisse läinud kindla otsusega järgmisel päeval midagigi ära teha. Pean tunnistama, et kahtlesin endas tugevalt. Mul polnud õrna aimugi, kas mu plaan töötab. Osa minust tundis end päris tobedana. Lootsin endamisi, et ehk täna hommikul mulle keegi külla ei tule. Samas teadsin juba trepist alla tulles, et kaotada pole midagi.

Inimesed arvavad, et mu koerad on alati sõnakuulelikud, kuid nad on tõest väga kaugel. Sel ajal oli mu koerakari paras peavalu ja mis veel hullem, neil ei olnud mingeid kombeid. Kui koju jõudsin, piirasid nad mu sisse ja karglesid üles hüpates ringi nii nagu kõik teisedki koerad; see ajas täitsa närvi. Vahel, kui mu käed olid poekraami täis või kui olin paremad riided selga pannud, ründasid nad mind eriti hoogsalt. Seetõttu võtsin endale esimeseks ülesandeks korrastada taasühinemisel karja ülesehitus.

Olin eelmisel õhtul kõik hoolikalt ette planeerinud. Otsustasin matkida Alfa käitumist, ignoreerides koeri täielikult. See polnud just kõige lihtsam asi maailmas. Ent peagi märkasin, et minu käsutuses on rohkem tööriistu, kui algul arvasin. Kuna inimsuhtlus seisneb peaasjalikult sõnades, kasutame me neid liiga palju. Oleme unustanud, et tegelikult tunneme ka kehakeelt. Näiteks, kui keegi teist eemale keerab, te juba teate, mida ta sellega öelda tahab. Kui jalutate rahvarohkesse ruumi ning seal välditakse teie pilku, polegi tarvis rohkem midagi öelda. Koerad kasutavad sama keelt, eriti just pilgukontakti. Varsti taipasin, kuidas saab seda efektiivselt kasutada. Kui tol hommikul trepist alla tulin ja koerad kööki lasin, hakkasingi teistmoodi käituma.

Kui nad üles hüppasid, ei käsutanud ma neid lamama. Kui nad halvasti käitusid, ei käskinud ma neil oma kohale minna. Esimeste minutite jooksul vältisin isegi pilgukontakti. Ma lihtsalt ignoreerisin neid täielikult.

Alguses tundsin end väga veidralt. Ma ei järginud enda sissejuurdunud instinkti koertega igal võimalikul juhul suhelda. Ei kujuta ette, kui kaua ma oleks sellise suhtumisega vastu pidanud, kui poleks olnud kiireid tulemusi. Uue režiimi mõju oli silmnähtav juba esimese paari päeva möödumisel. Koerad lõpetasid mulle peale jooksmise ja üles hüppamise. Kordasin seda protseduuri iga kord nende keskele saabudes ning nad suhtusid minusse järjest suureneva respektiga. Nädala möödudes taandusid nad juba mu teelt, et saaksin segamatult siseneda.

Nad aktsepteerisid uut olukorda kasvava rahuloluga, kuna see tõi endaga kaasa teatud boonuseid. Jättes mulle isikliku ruumi, mida vajasin, tajusid nad meie koosveedetud aja alatooni muutumist: mul oli nüüd suurem rõõm neid näha. Koerad said aru, et kui nendega koos olla soovisin, siis kujunes sellest ’kvaliteetaeg’. Käitumisteraapia oli mulle õpetanud, et ebasoovitavat ja äärmuslikku käitumist tuleb ignoreerida; seevastu positiivset käitumist tuleb kindlasti tunnustada. Kui koer tuli minu juurde ainult kutse peale, kiitsin teda sõnatult. Varsti liginesidki koerad mulle ainult siis, kui neid kutsusin. See juhtus kõigest nädalaga.

Esimene samm oli osutunud efektiivseks – mõistsin, et olen avastuste teel. Samas oli selge, et ainult ühest tegevusest ei piisa, et mu sõnum neile täiesti kohale jõuaks. Otsustasin taaskohtumise olukorralt edasi liikuda tajutava ohu olukorrale, milleks on näiteks võõraste liginemine karjale. Nagu ka teised koerad, haukusid minu omad järelejätmatult, kui keegi ukse taha tuli. Kui külalise tuppa lasin, oli ta hetkega ümber piiratud penide poolt, kes tema najale püsti hüppasid ja suurt segadust korraldasid. Üritasin neid alati valjuhäälselt keelata: „Lõpetage! Olge tasa!“ Nende maharahustamise asemel aga hoopis võimendasin ärevust. Jällegi meenus mulle Kipling; teadsin, et ei tohi pead kaotada ning pean püsima rahuliku ja raudkindlana.

Järgmise sammuna otsustasin paluda oma külalisi koeri täielikult ignoreerida. Need koerad, kes jätkasid karglemist, viisin teise tuppa. Loomulikult pidasid mõned inimesed mind hulluks. Nende jaoks oli koerte - eriti veel ilusate koerte - nunnutamine kõige loomulikum asi maailmas. Mu sõbrad ja pere olid harjunud meie koertekvartetile palju tähelepanu pöörama. Olin aga selle katse sooritamise osas väga järjekindel ning veensin neid toimima nagu olin palunud.

Esimesi märke nähes sain aru, et just nii peangi jätkama. Juba paari päevaga loksusid asjad paika. Varsti tervitasid koerad külalisi ainult haukumisega ja ei siblinud enam kõigil jalus. Jällegi jõudis neile väga kiiresti pärale, mida neilt oodati. Loomulikult ma ei uskunud, et asjad võiks nii lihtsad olla – pigem nentisin fakti, et küllap Sandy ja Khan olid juba vanaks jäänud. Pidasin tähendusrikkaks, et kõige rohkem analüüsimaterjali andis mulle Sasha, karja noorim liige, üdini ehtne saksa lambakoer. Ma ei öelnud endale kordagi: „Olen õigel teel. Mingil põhjusel see toimib.“ Kahtlesin kõiges kogu aeg. Samas ei saa ma eitada, et tundsin ennast fantastiliselt. Koerad olid teistsuguseks muutunud. Nad paistsid õnnelikumate ja rahulikumatena ning seda kõrvalt vaadata oli puhas rõõm.

Järgmisena tahtsin ette võtta jalutamamineku. Senised jalutuskäigud olid olnud, ausalt öeldes, üsna lähedal kaosele. Kui välja läksime, jooksid koerad mu ümber ja tirisid rihmu. Selline situatsioon näitas traditsioonilise treeningu kitsaskohad eriti selgelt kätte. Usun, et olin suutnud kuulekuskoolituses koertele tilgakaupa üsnagi palju häid kombeid selgeks teha, kuid õues käitusid nad kas robotlikult või hoopis täiesti isepäiselt. Ehk siis kas kõik või mitte midagi. Ma ei rahuldunud sellise asjade seisuga. Uskusin, et peab eksisteerima viis, kuidas saavutada sõbralikku koostööd, olukorda, kus nad mind kuulaksid kui vaja ning samas naudiksid vabalt ringi jooksmist ajal, mil polnud vajadust neid suunata. Teadsin, et parim kontrolli vorm on enesekontroll. Ent kuidas seda neile sisendada?

Selle asemel, et lubada neil pika rihma otsas maniakaalselt ringi karelda, otsustasin nad maha jahutada. Süvenesin teemasse üha rohkem ja peatusin, et lasta silme eest läbi hundikarja analoogia. Nägin, kuidas Alfa paar lubas alluvatel mõnda aega ringi rahmeldada, ent peagi olid kõik maha rahunenud ja Alfadel avanes võimalus juhtida jahti kindla korra järgi. Esimest korda ei takistanud ma enam jalutuskäigule asudes koerte elevil sagimist. Vastupidi. Vaagides hundikarja põhimõtteid, sain aru, et koerad peavadki erutatud olema, kuna nende jaoks on see jahilemineku eelmäng ning adrenaliin tuleb ringlusse pumbata. Proovisin nende loomuliku instinkti vastu mitte võidelda, vaid sellega kaasa minna.

Peale koerte rihma otsa panemist ei teinud ma seekord mitte tuhkagi. Lihtsalt seisin liikumatult, rahulikult ja vaikselt, enne kui hakkasime ukse poole liikuma. Taas kandis rahulik juhtimisstiil vilja ning koerad rahunesid kiiresti maha. Seejärel avastasin, et ka jalutamise ajal pean neile oma liidriomadusi demonstreerima. Sarnaselt paljudele teistele koeraomanikele lasin varem end mööda teid järel lohistada, mida ma aga sugugi ei nautinud. Nüüd täheldasin, et kui tavapärane tirimine jälle pihta hakkas, pruukis mul ainult seisma jääda ning kohe saavutasin oma tahtmise. Koertele sai selgeks, et kui nad kiirustavad, siis nad ei jõua kusagile. Nende rihmad hakkasid üksteise järel lõdvenema, kui nad olid alla andnud ja pöördusid mulle pilku heitma. Selline asi juhtus esimest korda, andes mulle julgust, mida vajasin, et jätkata oma uurimistööd. See oli lahing kahe tahte vahel, ning nad tulid minu poole üle.

Mõistatasin, kas sama meetod toimiks ka vabalt lippavate koerte puhul. Minevikus oleksid mu koerad esimesel võimalusel kõigi nelja tuule poole jalga lasknud ning seejärel selektiivset kuulmist üles näidanud: mõningatel juhtudel tulid nad kutsumise peale väga hästi kohale, kuid kui nad märkasid jänest või teist koera, jäi mu tähtsusetu hääl jõuetult üle väljade kajama. Teistel kordadel olin näinud pilti, kus koerad lõpuks ikkagi juurde tulevad, saades tujust ära peremehelt paraja peapesu. Pidasin seda alati koera jaoks ülimalt segadusseajavaks signaaliks; loomulikult muutub koer tagasituleku suhtes ettevaatlikuks, kui juba ette teab, et ees on ootamas midagi ebameeldivat. Kui olete üritanud oma koera kontrolli alla saamiseks ta lihtsalt kinni püüda, teate isegi, milliseks koera arust vahvaks tantsuks see tavaliselt kujuneb. Koer laseb teid üsna lähedale ja seejärel kihutab kõrvale põigeldes jälle ohutusse kaugusse.

Taas kord andis hundikarja jälgimine lahenduse eelmainitud selektiivse kuulmise probleemile. Teades, et Alfa on see, kes karja jahile viib, üritasin läheneda olukorrale koera vaatevinklist. Kui koer pidas ennast Alfaks, uskus ta, et tema ülesanne on kari jahile viia. Seetõttu omanik kui alam ei peaks mitte koera tagasi kutsuma, vaid talle truu karjaliikmena järgnema. Rihma otsas saavutatud tulemused olid head ning andsid mulle piisavalt julgust otsustamaks oma koertele näidata, et jäin nende liidriks ka ilma meid ühendava rihmata.

Ma ei olnud eriti vaimustatud mõttest testida seda teooriat avatud väljal, ent õnneks oli mu aias piisavalt ruumi, et algust teha. Kutsusin koerad juurde ja premeerisin neid otsemaid. Kui koeraomanik koeri hilinenud juurdetuleku eest noomib, ajab see loomi segadusse. Jällegi olid koerad kärmed õppima, välja arvatud beagle Kim, kes ei reageerinud ainsana mu kutsele, eelistades aias ringi nuuskida. Pöörasin nördinult ringi ja hakkasin tagaukse poole jalutama, olles otsustanud koera hoovi jätta. Ukseni jõudes vaatasin tagasi ja nägin Kimi tuhatnelja minu poole tormamas, ilmse plaaniga tuppa pääseda. Sel hetkel välgatas inspiratsioon. Edaspidi, kui Kim kutse peale juurde ei tulnud, keerasin selja ja hakkasin majja minema, mille peale Kim mulle alati järgnes. Koerad on loomu poolest karjaloomad ja kui neil on valida, kas jääda üksi või püsida karjas, valivad nad igal juhul karja.

Tagantjärele sain aru, et olin lihtsalt inimene, muutsin asju ülearu keeruliseks. Mõtlesin pidevalt: „Siin peab midagi enamat olema, asi ei saa nii lihtne olla,“ ning üritasin seejärel seda ’enamat’ leida. Aeglaselt hakkas mulle koitma, et teatud mõttes ongi kõik väga lihtne. Kui keskenduksin koerte vaatevinklile, mitte inimeste omale, oleksin palju edukam. Tegelikult ka – millal olete enne näinud, et üks koer kasutab teise koera peal jalutusrihma või klikkerit? Sealtmaalt edasi võtsin vastu kindla otsuse, et ei kasuta päästerõngana rohkem inimese poolt leiutatud kunstlikke abivahendeid.

Olin uusi põhimõtteid juba paar kuud väga edukalt rakendanud, kuid osake minust oli jätkuvalt veendunud, et ma ei näe täit pilti. Sain koertelt igapäevaselt uut informatsiooni ja parandasin selle abil pidevalt oma tehnikat, ehk siis kasutasin katse-eksituse meetodit. Järgmiseks suureks läbimurdeks ei saanud ma aga inspiratsiooni mitte olemasolevatelt koertelt, vaid jällegi oli hertsoginna Donna see, kelle meenutamine avas mu silmad.

Mul oli kombeks hellitada oma koeri kord nädalas värskete üdikontidega. Kui Donna oli ligiduses, kaasnes kontide maha panekuga alati üks ja sama rituaal. Ta jalutas oma tavalisel kuninglikul moel kohale ning teised tõmbusid koheselt tagasi. Seejärel valis Donna nuusutades välja kondid, mis talle meelepärased olid ning jalutas nendega minema. Alles seejärel läksid teised oma osa võtma. Taipasin, et tegemist on sama liidrikontseptsiooniga, millega nüüd juba tuttav olin. Üks, kes teeb kõige vähem, saab kõige rohkem. Nii mul tekkiski mõte kasutada söötmisaega samuti liidristaatuse kinnitamiseks ära. See polnud päris uus idee. Koera ees söömise tähtsusest olin lugenud juba biheiviorismi õppides. Nende meelest näitasid sa sellega, et sina oled ülem. Vaadates teisi loomi, nagu lõvid ja eriti hundid, nägin selgelt, et Alfa alustab grupist alati esimesena söömist.

Ma küll nõustusin biheivioristide ideedega, kuid ei kiitnud heaks meetodit, mis sellest tulenes. Biheivioristide lähenemisviisiks oli kehtestada täpne hierarhia õhtusöögi ajal. Selle süsteemi kohaselt pidi inimene esmalt koerte ees oma õhtusöögi lõpuni sööma ning alles seejärel koerad sööma lubama. Taoline protseduur andis kindlasti tulemusi, kuid ma ei olnud päris rahul. Inimesed annavad oma koertele süüa erinevatel kellaaegadel. Näiteks varjupaikades toidetakse koeri hommikuti. Lisaks pidasin sellist protseduuri liiga pikalevenitatuks. Mõeldes metsikult elavatele koerlastele, ei suutnud ma ette kujutada, et nad alati õhtuni ootaks. Koer on söögi suhtes pigem olupoliitik kui valimatu kugistaja. Ta püüab mõne küüliku või linnu – kõik sobib, mis kõhtu täidab – ning seejärel on ta päevatöö tehtud.

Tagatipuks tundus see pisut jõhker. Panin ennast koera olukorda. Kujutlesin: „ Sa oled terve päeva näljas olnud ning siis istub inimene su nina alla ning hakkab einet võtma. Sa muutud aplaks juba enne, kui oma toidu kätte saad.“ See võib küll koerale koha kätte näidata, kuid ei ole eriti kena. Teadsin, et söötmisajal on suur potentsiaal liidrisignaale tugevdava abinõuna, kuid ma ei kavatsenud koerte ees ei hommikust ega õhtust sööma hakata, seega tuli mul informatsiooni edasi andmiseks välja mõelda muu plaan. Pidin leiutama uue meetodi.

Mul oli juba selge, et kiire, instinktiivne informatsioon oli kõige kasulikum, arvatavasti kuna tuleviku mõistet koera jaoks ei eksisteeri. Olin näinud, et mõnikord edastab väikseimgi signaal suure koguse teavet. Ühel päeval tuli mulle mõte. Enne nende toidu segamist panin kandikule kreekerküpsise. Siis otsisin välja kausid, asetasin need kõrgemale pinnale ning panin neisse toitu. Seejärel võtsin kreekeri ja sõin selle ära, jättes koertele mulje, et toit tuli nende kausist. Siinkohal mõtlesin ma karja mentaliteedi terminites. Mida nad näevad? Et sööd nende kausist. Kelleks see sind teeb? Liidriks.

Praegusel juhtumil ei olnud tegemist halva käitumisega. Toitmisajal ei esinenud mingeid erilisi probleeme, pigem vastupidi – see oli aeg, kus võisin kindel olla nende jäägitule tähelepanule ning parimale käitumisele. Söötsin neid individuaalsetest kaussidest, mis olid laiali paigutatud kööki ja esikusse. Igaüks teadis oma paika ning kui kõrvale jätta nende komme teiste tühju kausse revideerimas käia, pidasid nad end laitmatult ülal. Praegu oli minu eesmärgiks ainult rõhutada sõnumit, mille olin muudes olukordades neile juba edastanud.

Nad adusid hoobilt, et midagi on teistmoodi. Mäletan, kuidas nad mind üsna kummalise pilguga seirasid, püüdes välja mõelda, mis mul plaanis oli. Alguses oli ikka natuke draamat ka. Nad hüppasid üles ja jonnisid, kuid harjusid varsti rituaaliga ning ootasid kannatlikult, kuni ma oma krõbisevat küpsist sõin. Nad aktsepteerisid fakti, et enne pean mina rahule jääma, kui nemad alustada tohivad. Seejärel asetasin kausid põrandale ja nad sõid rahulolevana. Muutused polnud kardinaalsed, kuid praegu ma ei eeldanudki seda. Mu teguviis oli mõeldud lihtsalt rõhutama, et mina olen nende Alfa. Kõige rohkem rõõmustas mind jällegi taipamine, et edu oli tulnud tänu püüdele lähtuda koera loomusest.