Peagi kuulsin tema südantmurdvast minevikust. Ta avastati mahajäetuna, nöörijupiga betoonploki külge kinniseotult. Ta polnud mitu päeva süüa saanud ning oli väga kõhn. Kui teda poleks varjupaika toodud, oleks ta surnud. Ta oli ilmselgelt rängalt kahjustatud koer. Tema eest hoolt kandev kennelitüdruk rääkis, et koer jookseb igal võimalusel minema. Samuti kartsid nad, et ta võib hammustada. Sinna sõites oli uue koera leidmine küll viimane asi, millele mõtlesin. Sellest hoolimata sõitsin koju, tagaistmel värisemas uus pereliige. Olin otsustanud ta endale võtta.

Barmie ei olnud minu jaoks eksperiment, pigem andis ta mulle hea võimaluse. Siiani olin töötanud võrdlemisi hästi kohanenud koertega – loomadega, keda oli alati hästi koheldud. Siin oli üks, kes oli elus näinud ainult halba. Järgnevate nädalate jooksul andis Barmie mulle võimaluse testida teadmisi, mida oma koertelt kiiruga kogunud olin, ning moodustada tervikpildi. Vastutasuks lootsin aidata rahutul olendil oma minevikust üle saada.

Nüüdseks hakkas ilmnema kuldne reegel: mida iganes traditsioonilised treeningmeetodid soovitasid, mina pidin toimima just vastupidi. Seega seisin vastu kiusatusele Barmie tähelepanu, armastuse ja kiindumusega üle ujutada. Ta oli nii haavatav olend, et see tundus vahel lausa uskumatuna. Oli päevi, kus tahtsin teda lihtsalt kaisutada ja öelda, et kõik on korras. Selle asemel otsustasin aga mitte tungida tema isiklikku tuumi ja lasta tal omaette olla. Nii ta istuski põrnitsedes köögilaua all. Mina jätkasin oma igapäevaseid koduseid askeldusi.

Kõiges, mida olin lugenud ja näinud, valitses üksmeel, et koeral kulub 48 tundi keskkonnast ülevaate saamiseks. Seejärel kulub umbes kaks nädalat, et tal kujuneks välja arvamus, milline on tema koht uues kodus. Olukord sarnaneb näiteks uuele töökohale asumisega – päev või paar kulub töölaua korrastamisele ning seejärel teine paar nädalat, selgitamaks välja oma koht firmas. Nii jätkasingi esimese kahe nädala jooksul oma ’mittemidagitegemispoliitikat’, lastes tal oma asja ajada. Temaga rääkides tegin seda nii lahkelt kui võimalik. Iga natukese aja tagant vaatasin üle toa tema poole ja ütlesin: „Halloo, kullake.“ Nägin tema tillukese saba lehvimist, peaaegu nagu vastu kutsu tahtmist, justkui ei saaks ta sinna midagi parata. Tundus nagu oleks ta tahtnud teada saada, mida temast tahetakse, kuid ikkagi lasin tal rahus olla.

Esimene asi, mida temaga proovisin, oli ’žestiga söömise’ tehnika. Toona oli see teooria alles katsetusjärgus. Seega avanes ideaalne võimalus seda tõeliselt testida kuna andsin talle süüa neli pisikest portsjoni päevas, eesmärgiga normaalkaal tagasi sada. Vaeseke oli näljas olnud ja kaalus kõigest kaks kolmandikku sellest, mis oleks pidanud. Ta reageeris otsekohe. Ta istus mind vaadates ning tema kõrvad olid tahapoole peadligi tõmmatud. Siis hakkas ta oma väikest saba liputama, just nagu signaliseerides: „Jah, ma saan su sõnumist aru.“ Seepeale asetasin toidu maha ja kõndisin kaugemale. Ta jälgis mind eemaldumas ja seejärel kukkus vitsutama.

Tasapisi hakkas ta kaalus juurde võtma ning aeglaselt, kuid kindlalt pingest vabanema. Lõrisemine lõppes. Ta hakkas vaikselt minu juurde aeda hiilima, kui õues pesu kuivama riputasin. Mõnikord kui istusin, ligines ta mulle hästi-hästi ettevaatlikult. Ma ei puudutanud teda, kui ta lähedal oli, lihtsalt lasin tal ennast tundma õppida. Ta oli alles väga tundlik. Kui rihma välja võtsin, siis ta peaaegu suri – kui sind rihma otsa aheldatakse, kaob sul võimalus põgeneda. Mul ei olnud plaanis teda tagant sundida, seega jätsin asja sinnapaika. Mu peamiseks printsiibiks oli jätta kutsu rahule, anda talle aega ise otsuseid vastu võtta.

Läbimurre saabus umbes kuu aja pärast, kui olin aias Sashaga palli mängimas. Käes oli kevad ja mäletan, et Sasha tõi mulle palli. Äkki ilmus aeda Barmie, kummist viskerõngas hambus. Ta oli otsustanud meiega liituda. Ta nägi, et Sasha sai mängu ajal tähelepanu ning saabuski oma mänguasjaga kohale. Palusin selle maha panna ja ta tegi seda. Võtsin eseme üles ning viskasin eemale. Ta lidus rõngale järele, krabas selle kaasa ja tormas tulistvalu majja tagasi, voodi alla peitu.

Teadsin, et oli avanenud võimalus luua uus harjumus, seega ei kavatsenud ma teda taga ajama hakata. Tahtsin, et ta mängiks meie reeglite järgi ning jätkasin Sashaga hullamist. Nagu arvata võiski, ilmus Barmie mõne minuti pärast uuesti välja. Taas tõi ta rõnga, taas viskasin selle kaugele ja taas lidus ta sellele järele. Seekord tuli ta tagasi ja tõi rõnga minu kätte. Premeerisin teda sõnadega „tubli poiss“ ja kordasin harjutust. Ta tegi jälle sedasama.

Iga koer, nagu iga inimenegi, õpib omas  tempos. Praegusel juhul oli tegemist paraneva koeraga, kahjustada saanud koeraga, nii et protsess tõotas tulla aeganõudev. Lõpuks oli läbimurre saabunud. Nüüd teadsin, et temast on saanud palju enesekindlam koerake. Ta oli õppinud, et keegi ei tee talle haiget. Ta tundis ennast turvaliselt ja sain temaga edasi liikuma hakata.

Olin talle näidanud, et olen temaga nõus mängima, ent ainult minu poolt seatud reeglite järgi. Hakkasin õpetama käsklust ’siia’. Pidasin meeles, et koerad, samuti nagu inimesed, on loomu poolest isekad olevused. See võib olla vahend ellu jäämiseks või lihtsalt lõbu, kuid koeri paneb liikuma küsimus: „Miks ma peaks seda tegema?“ Minu mõtteviis põhines stiimuli ja preemia ideel, mida õppisin biheiviorismist ja B.F. Skinnerilt. Nüüd lisasin sellele hundikarja ning liidri eesõiguse põhimõtted. Teadsin, et liider pole ainult karja autoritaarne juht, vaid ka varustaja, seega pidin tegema mõlemat. Seetõttu hoidsin Barmie’t enda juurde kutsumisel peos alati toidutükikest. Idee töötas väga hästi, isegi nii hästi, et hakkasin teda pisitasa paitama. Arvestades, kui tundlik ta meie juurde saabudes oli, pidasin seda hetke palju tähendusrikkamaks kui tavaliselt. Oleksin nutma puhkenud, kui ta hellitusele vastas. Püüdsin mõistatada, kaua oli möödas ajast, kui teda koheldi taolise soojusega.

Alles siis, kui hakkasin teda silitama, mõistsin kui kaugele olen jõudnud. Märkasin, et Barmie tõmbus küüru, kui teda kukla tagant paitama hakkasin. Olin varjupaigas ka teiste koertega aega veetnud ja nägin, et nemadki toimisid samal moel – tõmbusid küüru. Minu koerad nii ei teinud ja mind pani imestama, miks see koer niiviisi käitub? Uurisin teemat süvendatult ja avastasin, et see on enamike liikide (ka inimese) puhul kõige kergemini haavatav piirkond. Kui paljudel inimestel lubate oma pead ja kaela katsuda? Üksnes nendel, keda usaldate. Kui koerad kaklevad, läheb olukord vägivaldseks peale seda, kui üks neist koogutab ennast üle teise turja. Sel hetkel tulid mulle meelde Monty Robertsi sõnad. Ta selgitas, et kui loom usaldab sind, lubab ta puutuda kõige haavatavamaid piirkondi. Omamoodi on see sinu liidristaatuse väljendus. Sa annad oma alluvale teada, et sa tead, kuidas teda hävitada. Fakt, et sa seda siiski ei tee, rõhutab su autoriteeti veelgi. Mõistsin, kui palju usaldust olin praeguseks võitnud, kui efektiivseks olin saanud, veenmaks oma koeri, et olin juht, kelle kätesse nad võisid usaldada oma elu. See oli südantliigutav hetk.

Mu teised koerad, Sasha ning eriti Donna, olid mulle palju õpetanud. Siiski oli Barmie mu parim õpetaja, aidates raamistikule sisu anda. Ta tegi mulle selgeks, et ma ei tohi enne edasi liikuda, kui ta tundis ennast turvaliselt ja mugavalt ning usaldas mind. Temas ei olnud valu aga hirmu, ta võttis õppust, kuna ta ise tahtis seda ja uskus minusse. Ta oli samuti aidanud näha, et minu meetodi kõik elemendid peavad toimuma üheaegselt. See on absoluutne sündmuste ring ja koertele tuleb seda infot sisendada järjepidevalt.

Viimaste kuude sündmused olid olnud erutavad ja vaeva ära tasuvad. Ma ei suudaks isegi kaugelt edasi anda kontrolli ulatust, mille olin koerte üle saavutanud: see oli aukartustäratav. Mida kindlamalt olukordade juhtimise enda kätte võtsin, seda kindlama kontrolli saavutasin, seda innukamalt tahtsid nad mu tahtmisi täita. Veelgi rohkem tasus mu vaeva asjaolu, et puudus igasugune jõukasutus nii-öelda ’kuuletumise’ töös. Olin lõpuks ära tõestanud selle, millesse juba ammu instinktiivselt uskunud olin: oli  võimalik, et koerad järgivad mind seetõttu, et nad seda ise tahavad, mitte et nad on sunnitud.

Etteaimatavalt polnud inimeste reaktsioon sugugi pilvitu. Nüüdseks rääkisin avalikult, mida olin enda arust saavutanud. Vastuvõtt oli erinev. Mõned inimesed naeratasid armsalt, raputasid aeglaselt pead ja heitsid mulle pilgu, mis ütles, et olen viimsegi arunatukese kaotanud. Mõned olid otsekohesemad. Mõned pidasid mind õelaks ning mõned heitsid mind kõrvale sõnadega: „Oh sind ja sinu napakaid ideid.“ Ma ei hakka teesklema, nagu oleksin terasest tehtud, mul oli väga valus. Paar korda mõtlesin endamisi: „Miks ma endale sellist peavalu tekitan, mis see minu asi on?“ Kuid seejärel mõtlesin ikka Monty Robertsist, kelle isa oli teda poisikesepõlves tema ideede pärast lausa peksnud, ning kes pidi ligi nelikümmend aastat taluma põlgust ja naeruvääristamist hobusemaailma poolt. Uskusin, et kui Monty suutis endale kindlaks jääda, suudan ka mina. Polnud eriti üllatav, et neist, kes mõistsid, mis mul teoksil, osutus minu suurimaks toetajaks Wendy, kes oli mind Monty Robertsiga tuttavaks teinud. Ta võttis mu põhimõtted omaks ja katsetas neid enda koerte peal julgustandvate tulemustega. Ta käskis mul vastu pidada, endale kindlaks jääda.

Aeglaselt, kuid kindlalt hakkas info edasi liikuma ning inimesed tulid nõu küsima, kuidas käituda oma probleemsete koertega. Hakkasin tegema kodukülastusi ning kasutasin nende murettekitavate lemmikloomade peal tehnikaid, mida olin oma koerte abil õppinud. Oma silm oli kuningas. Kodu kodu järel, mida külastasin, sai tunda, kuidas koerte käitumine väga ruttu muutus. Nägin, et koerad olid muutudes vabad ja õnnelikud, et nad ise tahtsid seda teha. See oli võimas ning tundsin ennast tänuliku ja privilegeerituna.